Uudis

Erik Aru: milleks riiki vaja on

Erik AruFoto: Kalle Veesaar

Lugu fotograafi räpasest autost näitab, et Eesti riigil on endalgi raskusi arusaamisega, milleks teda vaja on, kirjutab majandusajakirjanik Erik Aru.

Vaba turgu iseäranis austavad inimesed armastavad tihtipeale tsiteerida Ronald Reagani ütlust, mille järgi on inglise keeles üheksa kõige hirmuäratavamat sõna: “Ma olen valitsusest ja olen siin, et aidata.” (Noh, jah, inglise keeles on neid üheksa – või 11, sõltub, kuidas kirjutada.)

Majandusteoorias leidub siiski rida näiteid, mille puhul ilma riigita on asjad hullemini kui riigiga. Tavaliselt on tegemist mingit laadi turutõrkega, kus turuosaliste huvid ei lange kokku ühiskonna kui terviku huvidega ja riik peaks majanduse õigele teele suunama, säästes sel moel kõigi ressursse.

Fotograaf ja pori

15. jaanuari Eesti Ekspressis ilmus Toivo Tänavsuu klaviatuurist lugu “Tallinna poriuputuse saladus: tegelik põhjus, miks su puhas auto pealinnas kiiresti räpaseks muutub“, mis sobiks suurepäraselt majandusõpikusse. Kuni teatud piirini – miks, sellest veidi hiljem.

Sisu on siis lühidalt selles, kuidas Delfi fotograaf Andres Putting, nördinud oma auto pidevast määrdumisest Tallinna liikluses, otsib mööda linna taga sopa allikat ja jõuab lõpuks järeldusele, et süüdi on raskeveokid, mis veavad karjääridest seadust rikkudes kinni katmata paekivi ja kruusa.

“Ma ei näinud kahe kuu jooksul ühelgi autol katet!” kinnitab Putting. Ettevõtjad raiuvad kõik kui ühest suust, et nemad pole milleski süüdi, täidavad kõiki reegleid ja veel enamgi. Koormakatete rakendamise jälgimine nagu polekski kellegi asi.

Tegemist on klassikalise turutõrkega, kus ettevõtted lõikavad kaevandamisest saadava kasu, kuid saaste tolmu näol jaotub kogu linna peale laiali. Seekord ilmselt seetõttu, et autojuhid on koorma katmiseks liiga laisad ja keegi neid ei sunni ka.

Kus on riigi käsi?

Nüüd peaks teoorias tulema mängu riigi tugev käsi, mis annaks neile vopsu kuklasse ja sunniks neid oma kohuseid täitma. Nii jõuamegi selleni, miks Tänavsuu artikkel päris hästi õpikusse ei sobi. Kirjutisest tuleb nimelt välja, et Eesti riik pole ka päris hästi aru saanud, milleks kõigeks teda vaja on.

Kaevandusloa nõuete täitmist jälgib keskkonnainspektsioon, kelle meelest on karjäärist väljunud autod aga juba politsei rida. Kaevanduslubasid väljastav keskkonnaamet ei saavat ka midagi teha – karjääride kliendid pole nende teema.

Maanteeameti arvates peaks reostajatega tegelema karjääri omanik või autoveofirmad. Politsei ei süüdista autojuhte, vaid karjääride töökorraldust. Omavalitsused mõistagi oskavad muret tunda, kuid mitte väga palju enamat.

Seega vaevab avalikku sektori asutusi omakorda tõrge – need ei suuda omavahel kokku leppida, kelle probleemiga on tegemist. Tavaline linnaelanik ent peab aega ja raha kulutama oma akende ning auto pesemisele. Keskmine majandusõpik sellist olukorda juba ette ei näe.

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.

Populaarsed lood mujal Geeniuses