Võimalus II sambast lahkuda pakub ühiskonnale mitu olulist õppetundi, kuid õpilastena jookseme lati alt läbi, kui me suurimaks saavutuseks jääb vabaks.ee kallal näägutamine. Tähelepanuväärne pole, et ettevõtja pakub, vaid et tuhanded võtavad, kirjutab BestCredit OÜ juhataja August Käära.
Ülikallile tootele võib anda hoogsaid hinnanguid, kuid eks ettevõtja töö olegi võimalusi otsida, katsetada ja riske võtta, ka piire kombata. Ning üle piiri minnes oma rahaga vastutada. Ootamatu – ja palju olulisem – on, et sambaraha ennaktempos kättesaamist ligi 40% komisjonitasu heaks diiliks pidanud inimestest läks portaal umbe.
Ootuspäraselt ehmatav
Inimesed loobuvad enda (pahatihti ainsast) tulevikuinvesteeringust tänase tarbimise nimel. Kui seda teeks tuhat inimest, oleks see nende probleem. Kui seda teeb 150 000 inimest, on see ühiskonna probleem. Ning veel palju häirivam: tuhanded nende seast loovutaks enam kui kolmandiku sissemakstud rahast, et asuda tarbima sügise asemel täna. See pole isegi äratus-, vaid häirekell meie ühiskonna finantskirjaoskuse kohta.
Uurime enda ettevõttes regulaarselt inimeste finantskäitumist ja hoiakuid, et meie laenutaotlejaid paremini mõista ning mis salata, ka teada, millal viisakalt ära öelda. Võin ka meie uuringu põhjal kinnitada, et probleem finantskirjaoskusega on tõsine.
Mõned faktid meie uurimusest. Raha väljavõtjaist ligi pooltel puuduvad igasugused säästud. Kolmveerand neist ei pea isegi salvrätiserval pere-eelarvet, ning kahel kolmandikul pole kommet suuremaid kulutusi ette planeerida. Igal viiendal väljavõtjal pole sambarahaga muud plaani peale ärakulutamise. Enam kui 10 000 inimest kavatseb loobuda (tõenäoliselt enda ainsast) ajas kasvavast investeeringust, et tasuda ära eluasemelaen ehk madala intressiga, ajas niigi kahanev kohustus.
Vaatame avanevale pildile ilustamata otsa: suurel hulgal meie keskealistest ja vanematest pole vähimatki ettevalmistust enda rahaasjade juhtimiseks. On aus välja öelda, et paljusid neist jääbki saatma vaesus sõltumata palgast, lotovõitudest või pärandustest. Pärisvaesus, kui soovite – trööstitu, jääv ja ja pahatihti ka päritav kui pärisorjus.
Ilma jäetud inimesed
Kui nüüd tekib kiusatus nende kaaskodanike kallal lõõpida, siis stopp. Meil pole moraalset õigust oma näidata näpuga teekaaslastele, kelle ühiskond – eeskätt kool ja kodu – on nad millestki väga olulisest ilma jätnud.
Inimlaps saab koolilt ja kodult täiskasvanuellu kaasa stardipaketi mingite teadmiste ja hoiakutega, elementaarse sotsiaalse pädevuse, esmased arusaamised ühiskonnaelust, näpuotsaga silmaringigi. Me pole enam peost-suhu ühiskond, enamik suudab midagi säästa ja investeerida. Ning peamine, ühiskondliku kokkuleppe järgi vastutame enda vanaduspõlve elujärje eest suuresti ise.
Noortega on üsna hästi, peamine riskirühm nende seas on vaid noorena haridusteelt pudenenud ja lihtsamaid töid tegevad inimesed. Kuid just suur hulk tänaseid keskealisi on kunagi saadetud täiskasvanuellu ilma igasuguse ettevalmistuseta rahaasjade juhtimiseks.
Valdavalt on need inimesed hilistes neljakümnendates või vanemad. Ei koolis ega kodus olnudki nende kujunemise ajal teadmisi kuupalgast suuremate rahaasjade ajamiseks. Nende parimast professionaalse arengu east jäi terve kümnend püsiva poliitilise ja majanduskriisi aega. Ärme süüdista ohvreid.
Liiga kallis, et mööda vaadata
See pole ainult „nende“ probleem. Inimesed, kes pole tööelu jooksul enda vanaduspõlve ise kindlustanud, lõpetavad moel või teisel kaaskodanike ülalpidamisel. Kuid kaaskodanikke puudutab pärisvaesus teadagi palju enam, levitades enda ümber sotsiaalseid probleeme, mis pitsitavad kogu ühiskonna turvalisust, rahvatervist, avalikku ruumi, kultuuri, ettevõtlust. Kaaskodanike trööstituse eest end Viimsi või Kakumäe kõrge plangu taha ei peida.
Mis teha? 150 000 pensioniinvesteeringust loobuja jaoks pole enam teha midagi. Neile, kel pensionirahaga nutikas plaan (näiteks kallite laenude lõksust vabanemine või üürilõksust pääsemine), tuleb pöialt hoida. Neile, kes lähevad oma ainsa tulevikuinvesteeringuga kaubanduskeskusesse „hädavajalikke“ oste tegema või esimest investeerimiskogemust omandama, jääb kahjuks vaid kaasa tunda.
Kuid nii kehvad me ka pole, et midagi teha ei saaks. Me oleme ühiskonnana suutnud anda hulgale muukeelsetele täiskasvanutele eesti keele oskuse. Paljudele töö kaotanutele esmase ettevõtlusõppe või uued kutseoskused. Soovi ja hea juhtimise korral saaksime mõne aasta jooksul anda ka kümnetele tuhandetele inimestele, kes seda soovivad ja vajavad, puudu jäänud teadmised rahaga ümberkäimisest, selle kasvatamisest ja investeerimisest vanaduspõlve jaoks.
Inimesele, kel veel kasvõi kümnendki pensipõlveni, võib see tähendada märgatavat erinevust vanaduspäevade elujärjes. Küllap keegi kusagil nüüd ohkab, et veel üks utoopiline ja kallis projekt. Kuid nende teadmiste andmata jätmine oleks kallim.
