Kuigi Eesti inflatsioon on raugenud, peame toime tulema väga kõrgete hindadega. Eesootav käibemaksutõus seda olukorda ei paranda. Mõtteid jagab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.
Inflatsioon on jõudnud platoole
Lõppeval nädalal ilmunud värske inflatsioonistatistika näitab, et Eesti senine kiire hinnatõus on raugenud. Võrreldes 2022. aastaga, püsib hinnatase siiski oluliselt kallim. Värsketel andmetel oli tarbijahinnaindeks oktoobris aastatagusest tasemest ligi 5 protsenti kõrgem. Vastupidiselt paljudele teistele riikidele oli oktoobri inflatsiooninäit seega suuremgi kui septembris, kui tarbijahinnad kasvasid aastaga 4 protsenti.
Kui võrrelda oktoobri hinnataset aga septembrikuuga, siis oli trend tarbija jaoks siiski positiivne. Paljud hinnad eelmise kuuga kõrvutades hoopis kahanesid, mis andis tarbijahinnaindeksi keskmiseks muutuseks -0,4 protsenti.
Suures plaanis võib täna öelda, et Eesti on jõudnud hinnaplatoole: umbes praegusel tasemel on tarbijahinnaindeks püsinud alates selle aasta aprillikuust saadik. Samas ei ole pääsu tõdemast tõsiasja, et see platoo on väga kõrgel.
Enim mõjutas hinnatõusu toiduainete kallinemine
Aastases võrdluses mõjutas oktoobri hinnatõusu enim toiduainete kaubagrupp, mis oli aastaga enam kui 6 protsendi jagu kasvanud. Pea samavõrra kasvatasid inflatsiooni kulutused eluasemele, mis olid aastaga kallinenud 5,5 protsenti. Seejuures väärib märkimist, et kuises võrdluses toiduainehinnad siiski vähenesid. Taoline langus on rohkem kui ootuspärane, kui jälgida toiduainehindade muutusi maailmaturul.
ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO poolt koostatav globaalne toiduainete hinnaindeks on pärast eelmise aasta suvel saavutatud tippu kiirelt allapoole sööstnud, jäädes mullusuvisele tasemele alla juba veerandi võrra. Kriiside-eelse tasemega kõrvutades on toiduainehinnad aga endiselt umbes neljandiku võrra kallimad.
Euroala aeglustuv inflatsioon annab lootust laenumaksete alanemisele
Viimastel kuudel on võtnud selge suuna allapoole ka Euroala inflatsioon tervikuna. Oktoobris suurenes tarbijahinnaindeks Euroalal vaid 2,9 protsenti, mis on eelmise aasta sügisel saavutatud enam kui 10 protsendiste tippudega juba väga tagasihoidlik number ja mitte kaugel Euroopa Keskpanga 2 protsendilisest eesmärgist. Veel septembris ulatus Euroala keskmine inflatsiooninäit 4,3 protsendini.
Selgelt on allapoole liikuma hakanud ka baasinflatsioon ehk tarbijahinnad ilma toidu ja energiata, mille kasv piirdus septembris 4,2 protsendiga. Euroala riikidevahelised erinevused on siiski suured -näiteks Slovakkias ulatus inflatsioon oktoobris veel 7,8 protsendini, samas kui näiteks Belgias tarbijahinnaindeks aastases võrdluses 1,7 protsenti kahanes. Ka Euroala suurte majanduste vahel on käärid märkimisväärsed. Itaalias kasvasid tarbijahinnad oktoobris vaid 1,9 protsenti, samas kui Prantsusmaal küündis inflatsioon 4,5 protsendini.
Suures plaanis on sõnumid inflatsioonirindel siiski soodsad, mis annab kindlust uskuda, et intressitõusud Euroopas on möödanik. Kui Euroopa Keskpank on jõudnud veendumusele, et inflatsioon on soovitud tasemele jõudmas, võime hoopistükkis oodata, et intresse pikkamööda kärpima asutakse. SEB hinnangul jõuab keskpank selleni järgmise aasta suvel ja 2024. aasta detsembriks on keskpanga hoiuseintressimäär langenud praeguselt 4 protsendilt 3,25 protsendini.
Eelduste kohaselt jätkub intressilangus ka sealt edasi ning 2025. aasta detsembris piirdub keskpanga intress juba 2,5 protsendiga, mis on kodulaenu võtnud perede jaoks kindlasti hea uudis.
Eesti hinnatase tõusis liiga kõrgele
Kuigi Eesti hinnatase on jäänud paigale ja hakanud vähemalt keskmise tarbijahinnaindeksi põhjal viimastel kuudel ka alanema, tuleb möönda, et jõudsime eelmisel aastal liiga kõrgele tasemele. Kui võrrelda muutuseid tarbijahindades eri komponentide alusel, siis on need muutused olnud seletamatult suured ka meie lähiregiooniga võrreldes.
Võttes lähtepunktiks nö kriiside-eelse ajastu ehk 2020. aasta jaanuari, siis on selle ajaga võrreldes harmoniseeritud tarbijahinnaindeks kasvanud euroalariikides keskmiselt 19 protsenti, sh Soomes kõigest 15 protsenti. Baltimaades, kus konvergentsi tõttu võiks inflatsioon kiirem ollagi, on kasvunumbrid jõulisemad, ent ka siin saavutas Eesti esikoha – kui meil on hinnad 2020. aasta algusega võrreldes tõusnud 37 protsenti, siis Leedus on see number 36 Lätis 31 protsenti.
Üllatavalt suured on erinevused kui vaadata konkreetsete kaupade hinnamuutuseid. Nii on näiteks 2020. aasta algusega võrreldes toiduained ja mittealkohoolsed joogid kallinenud Eestis 42 protsenti, Lätis 38 ja Soomes 20 protsenti. Riided ja jalanõud kallinesid siinmail samal perioodil 29, Lätis 23 ja Soomes vaid 10 protsenti. Eestis on tänu heale majandusolukorrale olnud siiani suhteliselt lihtne hindasid tõsta ja tarbijad on olnud valmis hinnatõusuga kaasa tulema.
Eesti inflatsioon on kiireimate seas ka järgmisel aastal
Kahjuks saab Eesti inflatsioon olema üks euroala suurimatest ka järgmisel aastal – SEB prognoosi kohaselt 4,5 protsenti. Kuigi siinne majanduskasv saab olema tagasihoidlik ja olukord tööturul halveneb, siis ootab meid ees 2 protsendi suurune käibemaksutõus. Reeglina soovivad kauplejad maksutõusu tarbijatele otse edasi kanda. Samas on tarbimine selgelt languses ja mõnes konkurentsitihedamas segmendis võib see kaasa tuua ka olukorra, kus maksutõus jääb vähemalt osaliselt ettevõtete kanda.
Ilmselt tõstab maksutõus Eesti OECD riikide seas esikohale ka tarbimismaksude osakaalu poolest kogu riigi maksutulust. Juba 2021. aastal olime selle poolest Ungari ja Läti järel kolmandal kohal, sest pea 40 protsenti Eesti maksutuludest laekus just tarbimismaksudest. Kust ja kuidas ühiskond oma maksutulu kogub on muidugi iga riigi valijate otsustada, ent kindlasti on igal maksustruktuuril ühiskonnale erinev mõju. Maksustades kõrgelt tarbimist langeb suhtelisel skaalal suurim koormus vaesemate leibkondade kanda, kelle sundkulutuste osakaal pere-eelarves on kõrgeim.
