Eestis on juba pikalt kestnud kiire palgakasvu aeg. Pahatihti kipub aga juhtuma, et olgu palgatõus või mitte, raha kulub kuu lõpuks kontol ära ikkagi, nendib Rahageeniuse vastutav toimetaja Märt Belkin.

Hea näide nähtusest, mida inglise keele mõju tõttu enamasti elustiili inflatsiooniks kutsutakse, on tudengielu lõpp ja esimene tasuvam töökoht – see, mis kunagi oli justkui luksus, saab peagi tavaelu osaks, näiteks eraldi korteri üürimine või väljas söömine.

Kui sel ajal võib see olla mõistlik ja isegi arusaadav – pelmeenidest ja makaronidest konserviga tõesti elu lõpuni elada ei tasu ning elu peab elama ka -, kipub sarnane asi tihti ette tulema ka siis, kui saad tööinimesena palgatõusu või kui sissetulek mingil muul põhjusel kasvab.

Mingid kulutused on kindlasti mõistlikud või vähemalt põhjendatud: vahetad oma vana peaaegu romuks muutunud auto välja uuema vastu, mis sööb ka vähem kütust, kolid magalast töökohale lähemale, et aega kokku hoida või asendad riidekapi sisu professionaalsemaga.

Ühel hetkel võib aga juhtuda, et uusi “vajadusi” tekib üha rohkem ning igakuiselt kontole laekuv palgasumma küll tõuseb, ent kulu lõpus on arvel ikkagi null.

Millalgi saabub tõenäoliselt ka piir, kus uued kulutused võivad esmapilgul tunduda küll vajalikud, aga tegelikult need enam elukvaliteedile väga palju juurde ei anna ning ei tee sind väga palju õnnelikumaks võrreldes varasemaga.

Päris karmiks läheb asi aga siis, kui peaks juhtuma midagi ootamatut ja sääste pole – näiteks puhkeb majanduskriis ning sinu seni üliedukat äri ajanud tööandjal hakkab kehvasti minema ning su palk langeb või kaob töökoht üldse. Tõusva palgaga elustiili ülespoole korrigeerida on lihtne, ent taas vähemaga harjuda on päris keeruline.

Raha tasub planeerida, aga see pole lihtne

Kuidas käituda nii, et kogu lisanduv raha ära ei kuluks ning midagi jätkuks ka tulevikuks või ootamatuteks kulutusteks? Vastus on muidugi lihtne – tuleb säästa ja paremini kulutusi planeerida. See pole muidugi väga lihtne.

Kui su distsipliin pole just tugev, võib säästmisharjumuse tekitamine pideva palgatõusu tingimustes olla tegelikult isegi raskem. Näiteks kui väiksema sissetulekuga oli sul harjumus suurteks kulutusteks – olgu see reisimine, uus elektripliit või autoremont – sihipäraselt raha säästa ja kõrvale panna, kuna selle tingis vajadus, siis nüüd enam mitte.

Igatahes on mõistlik jätkata suuremate kulutuste jaoks sihipärast kogumist – näiteks otsustada, et ei võta kunagi järelmaksu, isegi siis, kui pakutakse nullintressi, vaid ostad vajalikuna tunduva eseme välja vaid täishinnaga. See aitab hästi hoiduda impulssostudest: kui summa koos, siis saad uuesti hinnata, kas sul läheb asja vaja või mitte.

Kasulik on muuta säästmiseesmärgid ka üha suuremaks ja pikaajalisemaks. Kui varem võis siht olla korteri sissemakse või uus auto, siis nüüd võid sihiks võtta näiteks 45-aastaselt pensionile jäämise või eluasemelaenu kiirema tagasimaksmise (et olla täiesti võlavaba).

Kindlasti on hea pidada ka eelarvet ning regulaarset pangaväljavõtet vaadata ja analüüsida, eriti siis, kui sa pole päris kindel, kuhu raha kaob. Kui sul on täpne ülevaade, kui palju täpselt igal kuul laekub ning kuhu raha liigub, siis on lihtsam ka ebavajaliku pealt kokku hoida.

Impulssoste tasub vältida ka väikeste ostude puhul. Kui sa kipud näiteks alatihti poes korvi panema ka šokolaaditahvli või mõne kallimat sorti kauba, mida enne kauplusesse tulekut soetada plaanis polnud, siis tasub mõelda ostukorvi internetis kokku panemise ja sellele poodi järgi minemise peale (või kaup koju tellida, kui see lisaraha ei maksa). Seda võimalust pakuvad praeguseks pea kõik Eesti suured ketid, hoiad kokku aega ning mõtled ostud ka paremini läbi.

Ilmselt kõige lihtsam viis säästa on aga selle automatiseerimine. Kõikides Eesti pankades saab teha püsikorraldusi, millega liigutada raha tavaliselt kontolt säästukontole või investeerimiskontole. Kui su raha kipub niikuinii märkamatult kaduma, siis peagi muutub märkamatuks ka pärast iga palgapäeva säästmiseks minev summa.

Ka arved tasub ära maksta kuu alguses või kohe, kui need laekuvad – siis on raha arvel vähem ning pilt paremini ees, kui palju päriselt vabu vahendeid on. Oleneb inimesest, aga arveid võib olla hea ka käsitsi maksta – nii et summa ei kao märkamatult, vaid näed, et annad ise oma raha ära. Võid nii üsna hõlpsasti avastada, et suure telekapaketi peale läheb tegelikult liiga palju raha või telefoni järelmaks on painav ja suur kulutus.

Muidugi võib juhtuda, et enne kuu lõppu kipub raha siiski otsa saama ning tekib kihk säästukontolt tagasi võtta sinna paigutatud summa. Üks võimalus on raha suunata enda III pensionisambasse – investeerid enda tulevikku ning saad selle pealt ka tulumaksu tagasi – või võtta kasutusele näiteks LHV Kasvukonto, kus olev raha kord nädalas automaatselt sinu valitud fondidesse investeeritakse, nii et seda niisama lihtsalt enam kätte ei saa.

Kui aga soov on justnimelt säästa, mitte tingimata investeerida, siis võib aidata konto tegemine tavapärasest teise panka, ent mitte võtta endale internetipanga teenuseid või selle kasutajatunnused ära kaotada – nii et säästurahale ligi pääsemiseks on vaja pangakontorisse minna.

Liigne koonerdamine ei pruugi olla mõistlik

Pea kogu sissetuleku säästmine ning minimaalsega pea askeesis elamine ei pruugi tunduda just ahvatlev. Majanduslikus mõttes ja tuleviku peale mõeldes on see kahtlemata mõistlik, kuna mida rohkem sääste ja investeeringuid, seda kiiremini tekib võimalus loobuda palgatööst ning mida väiksemad kulutused, seda väiksem on ka löök siis, kui tekivad ootamatused, näiteks tööst ilma jäämine.

See pole aga tingimata vajalik, kui seesugune käitumine sulle ei sobi. Enda liigne piiramine võib ühel hetkel kaasa tuua plahvatuse – “milleks see kõik?” tunde ning ebamõistliku kulutamislaine. Umbes samamoodi, nagu ülipiiravad toitumisreeglid.

Aeg-ajalt endale millegi luksusliku või meeldiva lubamine on täiesti okei. Oluline on lihtsalt kulutustel silma peal hoida ning teha kindlaks, et eriline kulutus on tõepoolest eriline ja midagi, mida sa naudid.