Olen sel nädalal tülitanud mitmeid riigikogu liikmeid, pärides nende finantsharjumuste kohta. Minu suureks üllatuseks ei tegele neist suur osa ei säästmise ega investeerimisega. Mitte, et see oleks kohustus või eeldus poliitikas olemisele, kuid minu hinnangul peaks iga leibkond suutma mingi osa sissetulekust säästa.
Tunnistan, et ega minulgi see väga roosiliselt ei alanud. Alustasin raha säästmisega alles ligikaudu kümme aastat pärast tööturule sisenemist, mis tähendab, et potentsiaalselt lasin tuulde ühe korteri või maja sissemaksu jagu raha. Või siis lausa ühe auto jagu raha.
Jagan teiega kaht nippi, mis on aidanud minul raha säästa ilma, et ma oleks millestki erilisest puudust tundnud.
Toidukulud kontrolli alla
Kas te teate, kui palju teil kulub igakuiselt raha toidule? Mina ei teadnud, kuna külastasin toidupoodi vastavalt külmkapi sisule.
Kui sealt oli midagi puudu, siis lippasin poodi ja lisaks piima ning või ostmisele krabasin ostukorvi ka midagi, mida ei olnud mul reaalselt vaja. Aga ühel hetkel läks peas lambipirn põlema ja mõtlesin, et mida kuradit ma teen.
Tänu ühele väga lihtsale ja väiksele muudatusele hoian toidukulud kontrolli all. Isiklikult kasutan Prisma e-poe lahendust, kus koostan retseptide põhjal menüü, millega saab pere terve nädala söönuks.
Väike trikk on selles, et e-poe ostukorvi peab kriitilise pilguga vaatama. Näiteks kui retsept näeb ette teelusikatäit suhkrut, siis lisatakse ostukorvi terve kilo suhkrut. Suure tõenäosusega on suhkur aga kodus olemas juba ja uut pakki ei pea veel ostma.
Prisma e-poe asemel toimib sama hästi Selveri, Coopi või muu kaupluse oma. Siin tuleb mängu isiklik eelistus.
Kui nüüd keegi arvab, et selline menüü koostamine võtab väga palju aega, siis nii see ei ole. Esialgu võib see keeruline tunduda, aga küll see kulub kõik pähe.
Sellise lahenduse puhul on eelisseisus need, kes elavad piirkonnas, kus asub Prisma kauplus või teostab pood kojuvedu. Kahjuks või õnneks mina sellises piirkonnas ei asu ning lähen telefon näpus lähimasse poodi toidukraami ostma.
Niimoodi planeerides on minu pere iganädalaseks toidukuluks maksimaalselt 50 eurot. Selle eest saab kaks täiskasvanut ja üks väike laps väga hästi söönuks, ilma et peaks millegist puudust tundma. Minimaalselt kulub nädalas toidule 35 eurot, alla selle ei tule küll kuidagi välja, siis hakkaks juba toidulaua sisu koosnema vaid kuivainetest.
Igakuine kulu toidule 140 kuni 200 eurot. Pigem jääb see ikkagi sinna 200 kanti, kuna mõnel nädalal olev väiksem ostukorv võimaldab järgnevatel nädalatel rohkem patustada.
Pane raha jõuga kõrvale
Lisaks toidukulude kontrollimisega säästan raha nõnda, et olen teinud otsekorralduse, millega kannan automaatselt ligikaugu 15% sissetulekust säästukontole.
Lihtsalt täiesti jõuliselt ilma ühegi emotsioonita. See tähendab, et sissetulekut planeerides olen sealt juba selle 15% maha arvestanud. Kõige parem on sellist liigutust teha vahetult pärast palgatõusu.
Kui sa said enne palgatõusu senise palgaga hakkama, siis saad ju ka tulevikus. Raha, mida hakkad rohkem saama, võib ju vabalt olla mõnel teisel kontol.
Teine veel karmim liigutus on see, et pärast kõikide arvete tasumist jätan emotsiooniostudeks ja kõigeks muuks taaskord 15% sissetulekust. Kokkuvõttes jõuangi selleni, et pärast kõikide kulutuste tegemist suudan iga kuu sissetulekust säästa 25%.
Loomulikult ei ole see 25% kivisse raiutud, eks ikka tuleb ette olukordi, kus on vaja rohkem riideid või muid asju osta.
Aga teate, kui hea on see tunne, kui saate talverehvid ja puhkusereisi osta raha eest, mille oled paari varasema kuuga säästnud, mitte ei pea järgnevad kuud hakkama kiirnuudleid sööma.
