“Eesmärgiks on koostöös Virumaa Kolledži ning teiste põlevkivisektori ettevõtetega töötada välja pürolüüsitehnoloogial põhinev keemiatööstuse kompleks, millel oleks võimalikult väike süsinikujalajälg ning kus suudaksime toota Euroopale üliolulisi keemiatööstuse tooraineid,” märkis Eesti Energia juhatuse liige Margus Vals ministritele saadetud kirjas.

Projekti tulemusel rajataks Ida-Virumaale üleeuroopalise tähtsusega keemiatööstuse kompleks. Valsi sõnul saaks seal tööd sadu inimesi ning sealt tekib oluline maksutulu piirkonna omavalitsustele. Täiendavalt panustab projekt olemasolevate töökohtade säilimisse, sektoriüleselt säilitab projekt rohkem kui 1000 töökohta.

Odav lõbu selline tehas mõistagi poleks – metanoolitehase rajamine läheks Eesti Energia arvutuste järgi maksma ei rohkem ega vähem kui 280 miljonit eurot.

Vesinik, õli rehvideks ja kemikaalid põlevkivibensiinist

Metanoolitehas pole sugugi ainus arendusprojekt, mille peale Eesti Energia mõtleb. Nimelt on firma juba pikalt mõelnud selle peale, kuidas tagada Ida-Virumaa nii-öelda õiglast üleminekut ehk energiatööstuse modenriseerimist – et aidata kasa ka näiteks kliimaeesmärkideni jõudmiseni.

Üks mõte on näiteks hakata tootma vesinikku. Eesti Energia Ida-Virumaal asuvate taastuvenergiaallikate – nagu Narva tuhavälja tulepark – juurde vesiniku tootmise üksuste rajamine võimaldab muuhulgas Ida-Virumaa linnade bussiliikluse ja pikamaa transpordi süsiniku pealt ära viia, märgib Vals.

Lisaks on rajatavad vesiniku tootmisüksused juhitavad koormused, mis võimaldavad suurendada pikaajalist elektrivarustuskindlust. Valsi visiooni järgi aitaks see vähendada kasvuhoonegaase Ida-Virus ning toetaks ka töökohtade säilimist ja uute teket.

See plaan mõjutaks Eesti Energia arvates positiivselt Ida-Vriumaa kuvandit ja atraktiivsust: tekib uus kompetents vesiniku tootmise, transpordi ja tarbimise kohta, mis meelitab maakonda uusi ettevõtteid ja investeeringuid. Vesinikuprojekt läheks maksma 30 kuni 60 miljonit.

Veel tahaks Eesti energia hakata põlevkivibensiinist tootma kemikaale ning väärtindava põlevkivisektori heitmeid. Selleks oleks vaja ehitada bensiini ümbertöötluskompleks ja järeltöötlustehas, mis maksaks 150 kuni 250 miljonit.

See võimaldaks rafineerida kütuse kõrgema kvaliteediga keemiatööstuse toormeks nagu reformaat või LPG ning seeläbi vähendada oluliselt tururiski, mis tuleneb kvaliteedinõuete karmistumisest. Asjal on ka roheline mõte – nii saaks õlevkivigaasist välja võtta põlevkivibensiini ja toota kemikaale. See vähendaks ka süsihappegaasi heitmeid elektrijaamades, kus põletatakse praegu kogu põlevkivigaas.

Veel üks mõte on Enefit õlitootmiskompleksi konverteerimine vanarehvide ja plastide taaskasutuskompleksiks. Nimelt plaanib Eesti Energia arendada õlitehastesse võimekuse kasutada rehve ja plastijäätmeid pürolüüsiprotsessis koos põlevkiviga, mis tõstab efektiivsust ja parandab lõpptoodangu kvaliteedinäitajad.

Eesmärk on viia aastaks 2030 õlitehased osaliselt jäätmekütuse peale, arendades välja võimekuse kogu Eestis tekkivate raskelt käideldavate plastjäätmete ning vanarehvide taaskasutamiseks. Perspektiivis võimaldab see õlitehastel täielikult kütusena jäätmeid kasutama hakata. Esialgu plaanib Eesti Energia püsti panna testseadme, mis maksaks 22 miljonit.

Veel tahaks Eesti Energia ehitada Estonia kaevanduse territooriumile 50 MW võimsusega rohelise pumphüdroelektrijaama. Alumise reservuaari bassein on kaevandustegevuse käigus juba rajatud, ülemine reservuaar rajatakse aherainemäele. Sellise kontseptsiooni, kus alumine reservuaar asub põlevkivikaevanduses, kasutamine on maailmas ainulaadne.

“Soovime kontseptsiooni mõistlikkust tõestada, et sarnaseid lahendusi saaks rajada ka teistesse kaevandustesse kõikjal Euroopas,” selgitas Vals.

umphüdroelektrijaama ehitamise perioodil saab tööd kuni 400 inimest, hiljem jäävad püsivad töökohad ligikaudu 5 operaatorile ning 20 hooldusbrigaadi töötajale. Maksma läheks see 40 kuni 100 miljonit, sõltuvalt pumphüdroelektrijaama suurusest.