Uudis

Eksperdi ettepanekud: mida teha ühisrahastusega?

Advokaadibüroo CORE Legal partner Merit Lind.Foto: CORE Legal

Advokaadibüroo CORE Legal partner Merit Lind, kes oli FinanceEstonia ühisrahastuse töörühma juhina praegugi kasutusel oleva ühisrahastuse hea tava autoriks, räägib arvamusartiklis, mida Eesti ühisrahastusega ette võtma peaks – ning pakub välja, et ehk võiks reegleid rikkuvate platvormidega tegelema panna ka telekomifirmad.

Hiljutiste sündmuste valguses on taaselustunud arutelu sellest, kuidas investorite rahaga kadunud ühisrahastusplatvormid mõjuvad Eesti mainele halvasti. Thomas Auväärt rahandusministeeriumist selgitas meedias, et on oluline eristada tavapärast investeerimisriski pettustest, kuid seni ei ole Euroopa Liidu ülest ühisrahastuse regulatsiooni oodates peetud vajalikuks Eestis platvormipidajatele siseriikliku tegevusloa nõude kehtestamist.

Rahandusministeerium märkis, et seni on kõnealust turgu juhendanud turuosaliste iseregulatsioon – FinanceEstonia Ühisrahastuse Hea Tava -, mille põhimõtete järgimisel kõikide platvormipidajate poolt ei oleks eraldi regulatsiooni ehk vajagi. Paraku ei saa seda käsitleda järgimiseks kohustuslikuna.

Kas heast tavast ikka piisab?

Viimatiste ühisrahastusega seotud sündmuste valguses hakkavad nii ühisrahastusplatvormide pidajad kui investorid loodetavasti taas väärtustama sektorile isereguleerimise korras loodud hea tava põhimõtteid, kuid kas sellest enam piisab?

Kui me mõned aastad tagasi Head Tava koostasime, oli kõikide asjas kaasalöönud turuosaliste põhimureks ja eesmärgiks ühisrahastusinvestorites usalduse loomine nii selle valdkonna kui platvormipidajate suhtes. Hea Tavaga liitumine oli eeskätt tookordsete turuosaliste endi mure, mis lähtus põhimõttest – piisab ühest vääriti käituvast platvormist, et kõikide platvormide mainele ja tegevusele vesi peale tõmmata.

Vahepeal kujunenud turusituatsioonis, kus investorid ei pööranud suurt tähelepanu sellele, kes platvormidest järgib hea tava põhimõtteid ja kes mitte, ning investorite raha pritsis üha valimatumalt peale, ei pööratud Hea Tavaga liitumise märgisele erilist tähelepanu, sealhulgas rauges ka platvormipidajate ind hoida oma Hea Tava märgiseid uuendatuna.

Kuidas ausat ära tunda?

Nüüd oleme aga olukorras, kus ühisrahastus on muutunud üha tavapärasemaks investeerimisvormiks, platvorme on tekkinud nagu seeni pärast vihma, turumahud on kasvanud üheskoos investorite julgusega, ning meil on taas mure – kuidas peaks investor suutma eristada pikaajalist ja jätkusuutlikku (loe: ausat) ühisrahastusplatvormi pidajat lühiajalist ja kiiret kasu otsivatest aferistidest?

Ühest küljest tõstab see ilmselt kohalike ausate platvormipidajate motivatsiooni enda Hea Tava märgist uuendada, kuid samal ajal ei takista miski ka mõnel muul platvormipidajal põhimõtteliselt deklareerida, et ta järgib Ühisrahastuse Head Tava, olemata samal ajal selle märgise kandja.

Seega jääb alles üldisem probleem – investorid, ei eestlased ega välismaalased, ei oska sektori iseregulatsioonile piisavalt tähelepanu pöörata ega sellele õiget tähendust anda, sest tõde kaob turundussõnumites infomüra vahele ära.

Tegevusluba pole võluvits

Lahendusena nähakse siseriikliku tegevusloa nõude ja vastava regulatsiooni kehtestamist. Ka see ei ole aga võluvits, sest ühisrahastusplatvormide tegevus on selgelt piiriülene.

Investorite rahaga kadunud Eestis asutatud ühisrahastusplatvormid mõjuvad tõepoolest Eesti mainele halvasti, kuid seda probleemi ei pruugi lahendada ka see, kui Eestis võetaks vastu siseriiklik õigusakt, mille alusel me hakkame väljastama ühisrahastusplatvormide pidajatele siseriiklikku tegevusluba.

Eestis saadud tegevusloa olemasolu saavad platvormipidajad hakata turunduses kasutama eksitavalt – nimelt on mitteresidentidel võimalik asutada Eestis hõlpsasti äriühing, tuua siia minimaalselt vajalikud ressursid tegevusloa saamiseks, kuid tegelik äritegevuse ja turunduse fookus suunatakse koheselt üksnes välisturgude investoritele.

Eestis saadud tegevusloale viidates jäetakse välisriikide investoritele mulje, et vastav Eesti ettevõtja võib piiriüleselt oma teenuseid kõikjal pakkuda, kuigi tegelikkus võib olla hoopis teine.

Seda on täna näha olnud näiteks virtuaalväääringute maailmas, kus mitmed virtuaalvääringute teenuste pakkujad, kelle seos Eestiga on pehmelt öeldes põgus, piirdudes üksnes OÜ asutamise ja OÜ tegevusele Eestis tegevusloa saamisega, reklaamivad Eestis saadud tegevusluba usalduse loomiseks, kuigi kogu nende omanikering, juhtkond ning tegevus on reaalselt aga piiri taga muus riigis, kus tegevusloa saamine olnuks neil oluliselt keerulisem või lausa võimatu.

Kui selline ettevõtja paneb välisriigis toime pettuse investorite suhtes, saab kannatada nii Eestis väljastatud tegevuslubade süsteemi kui siinse regulaatori usaldus, samuti on selliste ettevõttega seotud isikute vastutusele võtmine keeruline.

Virtuaalvääringute osas jõustunud viimatiste seadusemuudatustega on püütud olukorda küll veidi parandada, kuid siseriikliku tegevusloa olemasolu ärakasutamise osa teiste riikide investorite eksitamiseks see olukorda märkimisväärselt ei paranda.

Kes vastutab?

Kuniks me ootame sedavõrd piiriülese iseloomuga ärile Euroopa Liidu ülest või arutleme siseriikliku regulatsiooni loomise ja sisu üle, tekib aga paratamatult tahtmine küsida, kes ja mille eest täpsemalt vastutab?

Jättes kõrvale otseselt platvormipidajate tahtliku pettusega seotud kriminaalvastutuse küsimused, mille uurimisega tegelevad uurimisorganid, on siiski kohane mõtiskleda ühisrahastusplatvormide pidajate kohustuste ja vastutuse teemadel, mis on laiemalt omased kogu platvormimajandusele.

Regulatsiooni ja tegevusloa nõude puudumine ei tähenda ilmtingimata seda, et ühisrahastusplatvormid ei võiks vastutada investorite ees ühisrahastusplatvormide pidajate teenuste tingimustes kehtestatud kohustuste rikkumise eest.

Kui ühisrahastusplatvormil on avaldatud investeerimisprojektid, mille kohta esitatud faktid ei vasta tõele, tekib küsimus, kas selle eest vastutab projekti reklaamiv projektiomanik või platvormipidaja?

Hiljutiste sündmuste valguses on loomulik investorite esimene reaktsioon pöörduda Tarbijakaitseameti poole abi saamiseks. Võttes arvesse, et tarbijakaitse peaks töötama tarbijate huvides, siis tekib paratamatult küsimus, kas isik, kes teeb ühisrahastusinvesteeringuid tulu teenimise eesmärgil, käitub üldse sellises olukorras tarbijana?

Suhetes kampaaniat korraldava ettevõtjaga saab temast ju sisuliselt ettevõtlusega tegelevast füüsilisest isikust osanik või laenuandja, kes peaks esmajoones ise hoolitsema selle eest, et ta mõistab investeerimisega seotud riske ning tingimusi.

Suhetes ühisrahastusplatvormi pidajaga võib selline investor küll olla vabalt käsitletav platvormiteenuste tarbijana, kuid sellisel juhul on kohane küsida, kas ja mis ulatuses vastutab platvormipidaja selle eest, kui kampaaniat korraldanud ettevõtja on esitanud valeandmeid enda ja oma projekti kohta.

Euroopa Liidu tasandil välja pakutud ühisrahastuse regulatsiooni selgitustes on sedastatud, et faktiline teave projekti ja projektiomaniku kohta saab tulla vaid projektiomanikult, mistõttu ei saa platvormipidajalt nõuda kõikide nimetatud faktide tõelevastavuse kontrollimist ning esitatud informatsiooni õigsuse tagamist.

Siiski peaks platvormipidaja tagama, et iga projektiomanik esitab enda ja oma projekti kohta nõutavas komplektsuses informatsiooni, mis võimaldaks investoritel saada eelduslikult piisavalt informatsiooni.

Ühisrahastusplatvormi pidajate ülesandeks peaks olema eeskätt ühisrahastusega seotud riskidest teavitamine ning tulevikus ka investorite ühisrahastusinvesteeringutega seotud teadmiste testimine.

Ühisrahastusplatvormidel tekiks Euroopa Liidu ülese ühisrahastuse regulatsiooni järgi ülesanne sõnaselgelt hoiatada iga kord, kui osutatavaid ühisrahastamisteenuseid peetakse selle tulemusena neile sobimatuks.

Siit ilmnebki, et sarnaselt laiemalt platvormimajandusega tuleb õppida eristama projektiomaniku ning platvormipidaja ülesannete ja kohustuste erinevusi. Ühisrahastusplatvorm ei saa reeglina juhul, kui tal muidugi ei ole tihedamaid seoseid projektiomanikuga, vastutada projektiomaniku esitatud eksitava informatsiooni eest.

Mida teenuse tingimused ütlevad?

Siiski rõhutan, et platvormipidaja ülesanded ja kohustused platvormiteenuse osutamisel tulenevad paljuski platvormipidaja kehtestatud teenuse tingimustest (Terms of Service).

Tasub endalt küsida, kas platvormipidaja lubas investoritele, et ta kontrollib kampaania korraldajate ja projektide kohta esitatud andmeid? Kui kaugele ta selle kontrollimisega pidi lubas tingimuste kohaselt minna? Kas platvormi pidaja andis turundussõnumites mõista, et ta teostab põhjaliku auditi (due diligence) projekti omanike ja projektide kohta, mille tulemusena võis investoritel tekkida põhjendatud arusaam, et platvormil avaldatud projektid ja nende omanikud on platvormipidaja poolt kontrollitud kvaliteediga?

Sellisel juhul võib jõuda tulemusele, mille kohaselt on platvormipidaja rikkunud oma investorite ees võetud kohustust tagada vastava kontrolli tegelik teostamine, tõhusus ning lubatud kvaliteeditase. Kusjuures on oluline rõhutada, et ei ole harvad juhtumid, kus platvormipidaja oma teenuse turundussõnumites räägib kontrollitud kvaliteediga projektidest ning nende suhtes teostatud kontrollist, kuid portaali tingimustes märgib selgesõnaliselt, et ta ei teosta projektide suhtes mingit kontrolli.

Sisuliselt on see küsimus, kas platvormipidaja vastutab sisuteenuse pakkumise eest? Platvormimajandusele on iseloomulik, et just ühisrahastusplatvormi pidaja määratleb need tingimused, mille täitmisel ta lubab oma platvormil projekti reklaamida.

Samuti müüb just platvormipidaja oma kasutajaskonnast tulenevat väärtust oma projektidesse investeeringuid kaasata soovivatele isikutele ning kasutajatele võimalust valida investeerimisobjekte võimalikult laiast pakkumiste hulgast. Seega on platvormipidajal motivatsioon leevendada projektiomanikele „kvalifitseerumiseks“ kehtestatavaid nõudeid ning samas rõhutada oma kasutajaskonnale tema platvormil olevate projektide kõrgemat kvaliteeti võrreldes konkurentidega.

Võimaldada seega platvormipidajatel end taandada pelgalt veebilehtedeks, tähendab alahinnata platvormipidajate turundustegevuse ja platvormi opereerimise tingimuste rolli projektiomanike kampaaniate edus.

Kui portaalipidaja on teenuse tingimustes oma vastutust piiranud või selle välistanud, siis on põhjust küsida, kas tema portaali teenuseid tarbivate isikute suhtes on sellised vastutuse piiramise klauslid tegelikkuses kehtivad ning mis piirini? Mitte igasugune vastutust välistab klausel ei oma selle tingimuse seadja poolt soovitud vastutust piiravat mõju, kui portaalipidaja tegevusse põhjalikumalt süüvida.

Eeltoodust lähtuvalt võib nii mõnelgi investoril olla alus nõuete esitamiseks platvormipidajate vastu nende endi kohustuste rikkumiste eest suhetes investoritega. Tuleb aga mõista, et see ei saa olla automaatselt seotud projektiomaniku tegevusega projekti kohta valeinformatsiooni esitamisel.

Äkki võiks piirata telekomifirmad?

Kuidas piirata kohustusi rikkuva ühisrahastusplatvormi tegevust?
Kuniks me ootame Euroopa Liidu ülest regulatsiooni ning arutleme siseriikliku tegevusloa nõude kehtestamise tingimuste üle, pakuksin välja ühe mõtte võimaliku siseriikliku järelevalvemehhanismi loomiseks.

Ehk peaks järelevalvel olema õigus teha oma kohustusi rikkuvate ühisrahastusplatvormide tegevuse tõhusaks takistamiseks kohustuslikke ettekirjutusi telekommunikatsiooniettevõtjatele, et viimased ei võimaldaks sellistel platvormipidajatel oma teenuseid veebis pakkuda?

Ära jää ilma päeva põnevametest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.