Kunagi keskkoolipõlves käis meie klassis esinemas üks habemik härrasmees (habemed olid sel ammusel ajal praegusest märksa haruldasemad), kelle nime ma kahjuks ei mäleta ja kes püüdis meid värvata mingisugusesse väitlusseltsi.

Muu hulgas luges ta ette järgneva katkendi Lewis Carroli raamatust „Alice imedemaal“ (Jaan Krossi tõlkes), lõpuks pani aga mängima video, mis algas täpselt sama näitega. Näide ise, sõnastuse rollist selles, kuidas sõnumist aru saame või ei saa, on aga väärt, et seda siingi esitada.

„Võta endale natuke rohkem teed,“ ütles Märtsijänes Alice’ile ülitõsiselt.

„Ma pole veel midagi võtnud,“ vastas Alice solvunud toonil, „nii et ma ei saa rohkem võtta.“

„Sa tahad öelda, et sa ei saa võtta vähem,“ tähendas Kübarsepp. „Mitte millestki on väga hõlpus rohkem võtta.“

Siit aga saame sujuvalt minna maksu- ja tolliameti tellitud ning möödunud nädalal avaldatud küsitluse juurde, mille tulemustest põhjustas kergemat suminat see, et 64 protsenti vastanutest oli nõus väitega „toetan tervist kahjustavate toodete (nt tubakas, alkohol) kõrgemat maksustamist“.

Täpsemalt, 37 protsenti vastanuist oli täiesti nõus ja 27 protsenti pigem nõus. Mullusega võrreldes oli täiesti nõus olijaid kaheksa protsenti rohkem.

Kas Eesti inimesed tahavad aktsiisitõusu?

Seda vaadates tekkis mõnel küsimus, millest siis oli tingitud kogu see mürgel aktsiisitõusu ümber, kui ligi kaks kolmandikku ometi alkoholi ja tubaka kõrgemat maksustamist pooldab. Siin tulebki mängu see, kui oluline on küsitluste puhul küsimuse sõnastus.

Küsitlusele vastanutest 64 protsenti toetas „kõrgemat maksustamist“, mitte tingimata aga praegusest kõrgemat maksustamist. Seega ei saa siit kuidagi järeldada seda, nagu toetaks valdav enamus aktsiisitõusu.

Pigem saame selle küsitluse põhjal enam-vähem kindlalt öelda, et umbes kaks kolmandikku toetas alkoholi ja tubaka aktsiisimaksu. Asi seegi, sest keskkonda kahjustavate toodete (nt kütus, pakendid) kõrgemat maksustamist toetas vaid 45 protsenti vastanuist.

Asi läheb segaseks

Inimmõistuse keerdkäikude kohalt huvitavat selgus uuringust muudki. Näiteks oli valdav enamus, koguni 84 protsenti nõus sellega, et „madalamat sissetulekut teenivatel inimestel peaks olema väiksem maksukoormus“. Täiesti nõus olid tervelt pooled vastanud.

Astmelise tulumaksu pooldajatel ei maksa siit muidugi otsida kinnitust sellele, et eesti rahvas on nendega. Madalama sissetulekuga inimesed maksavad ju praegugi vähem maksu, tänu maksuvabale tulule.

Heakene küll, veel põnevam on aga asjaolu, et märksa vähem vastanuid, vaid 67 protsenti oli nõus ka sama väitega veidi teises sõnastuses: „kõrgemat sissetulekut teenivatel inimestel peaks olema suurem maksukoormus“. 

Täiesti nõus olijaid kogunes sellele väitele 35 protsenti, pigem nõus olijaid oli enam-vähem sama palju kui madalama sissetulekuga inimeste väiksema maksukoormuse pooldajaid ehk 32 protsenti.

Siit võiks muidugi hõlpsasti tõmmata järelduse, et umbes 15 + 2 = 17 protsenti vastanutest ei saa tegelikult millestki aru. Selline hinnang võib osutuda liiga optimistlikuks – kõigepealt tuleks uurida mil määral need 50 protsenti ja 35 protsenti ning 34 protsenti ja 32 protsenti üldse omavahel kattuvad.

Kui asja lähemalt uurida, võib selguda, et mitte arusaajate osakaal osutub palju suuremaks. Järelikult saaksime ehk pigem kinnitada, et vähemalt 17 protsenti vastanutest ei saa tegelikult millestki aru.

Seegi oleks võib-olla veidi ülekohtune. Ehk mõtiskleme selle asemel hoopis, kuidas võib küsimuse sõnastus mõjutada saadavaid vastuseid.