Ajateenistuses ja kaitseväeteenistuses on tulekul mitu suurt reformi. Arstlikud komisjonid, mis on iganenud ja kulukad, kaovad; asendusteenistujatest moodustatakse reserv ning niisama ei tohi kaitseväelase vormi kanda.

Praegu tegutsevad nii kaitseressursside ameti (KRA) kui kaitseväe arstlikud komisjonid, mis hindavad ajateenistusse minejate tervist ja selle vastavust nõuetele.

Arstlik komisjon koosneb kolmest eriarstist. Kaitseministeerium selgitab värskes eelnõus, et taoline kollegiaalne tegevusvorm pärineb ajast, mil tervisekontroll tugines peamiselt kohapeal tehtavale arstlikule läbivaatusele ja terviseuuringutele, kuna varasemate andmete kättesaadavus tervise kohta oli suhteliselt piiratud.

“Tänaseks on arstlike komisjonide süsteem tervikuna muutunud nii tervishoiusüsteemi, kodanike kui ka riigi vaates liigselt koormavaks ning selle efektiivsus ja jätkusuutlikkus ei ole piisavalt tagatud,” leiab kaitseministeerium.

Nii plaanibki riik lõpetatada arstlike komisjonide tegevuse. Ajateenistusse minejate tervist asuvad hindama KRA ja kaitseväe määratud arstid, vajadusel kaasatakse ka teisi tervishoiuteenuse osutajaid.

Kui praegu on arstliku komisjoni läbimisel ette nähtud kolme eriarsti poolt tehtav arstlik läbivaatus ning mitmed kohustuslikud terviseuuringud, siis edaspidi toimub eriarstide kaasamine ja terviseuuringute tegemine vaid vastavalt vajadusele, mis olulisel määral vähendab koormust tervishoiusüsteemile.

Olulise muudatusena nähakse ette, et kaitseväekohustuslaste ja kaitseväekohustust võtta soovivate isikute terviseseisundit hindavad arstid omavad juurdepääsu tervise infosüsteemi andmetele, kuid inimesele jääb võimalus ka juurdepääsu keelata.

Reaalne tervisekontroll ehk arstlik läbivaatus ja terviseuuringud tehakse isikule ainult juhul, kui olemasolevate terviseandmete põhjal ei ole võimalik tema kaitseväeteenistusse sobivust hinnata.

Asendusteenistujatest tehakse reserv

Juba põhiseaduse järgi peavad Eesti kodanikud osa võtma riigikaitsest. Neil, kes tavalisest kaitseväeteenistustest usulistel või kõlbelistest põhjustest keelduvad, tuleb läbida asendusteenistus – tegu on kaitseväeteenistuse alternatiiviga.

Kaitseministeeriumi hinnangul on asendusteenistus ette nähtud üksnes erandjuhtudel ning selle eesmärk ei ole luua soodsamat võimalust kohustuslikuks teenistuseks. “Seetõttu peaks asendusteenistuse koormus olema ajateenistusega võrreldav,” seisab eelnõus.

Asendusteenistus ei pea olema pelgalt ühekordne teenistus, vaid sarnaselt ajateenistuse läbinutega võib asendusteenistuse läbinuid rakendada ka hiljem. Seda jätkuvalt tingimusel, et isikut ei kohustata tema veendumuste vastaselt tegevusse, mis eeldab relvade ja jõu kasutamist.

Asendusteenistuse eesmärgid peavad olema seotud riigikaitsega laiemas tähenduses. Asendusteenistujaid on näiteks võimalik kasutada tagalas tsiviilelanike kaitsmisel ja abistamisel, päästetöödel ning anda neile vastav väljaõpe rahuajal.

Kuna riigikaitse lai käsitus hõlmab erinevaid valdkondi, mis ei ole otseselt seotud relvade käsitsemisega, siis saab asendusteenistujaid vastava väljaõppe andmisel kasutada erinevates laiapindse riigikaitse tegevustes, leiab kaitseministeerium.

See kõik on hädavajalik, et tagada riigi kaitset ükskõik millistes välja kuulutatud või välja kuulutamata olukordades.

Kaitseväeteenistuse kohustust ei loeta täidetuks ajateenistuse läbimisega. Riigil on õigus kutsuda isik õppekogunemisele, et värskendada tema teadmisi, õpetada uute relvatüüpide käsitsemist ja harjutada üksuste koostegevust.

Samuti on riigil õigus kutsuda ajateenistuse läbinud isikuid lisaõppekogunemisele või neid mobiliseerida. Ka asendusteenistuse läbinuid saab riik vajaduse korral kohustada. Vastasel juhul oleks tegu ajateenijate ja asendusteenistujate ebavõrdse kohtlemisega.

Seadusega tuleb lahendada asendusteenistuse läbinute kaasamine pärast asendusteenistust ning mobilisatsiooni välja kuulutamise või sõja korral, leiab kaitseministeerium.

Samas ei tuleks laiapindse riigikaitse kontseptsiooni silmas pidades käsitleda riigikaitses osalemise kohustusena ainult isiku tegevust kaitseväe koosseisus. Isikute riigikaitseline kaasamine võib lähtuda ka ameti- või töökohast.

Seadus näeb asendusteenistuses olijale ette kohustusliku riigikaitselise väljaõppe ning seda potentsiaali peaks maksimaalselt riigikaitse huvides ka rakendama. Selleks on vaja määratleda, mis on riigikaitseline väljaõpe ja kuidas võib asendusteenistujaid sellesse kaasata, ilma et see nende veendumustega vastuollu läheks.

On valdkondi, kus saab asendusteenistuses antava väljaõppega riigikaitsele tõhusalt kaasa aidata, täites kas kriisi ajal tavapärasest rohkem ette tulevaid ülesandeid – parameedik, päästja) –või asendades mõnes valdkonnas neid inimesi, kes on mobiliseeritud kaitseväeteenistusse.

Välistatud ei ole ka asendusteenistujatele riigikaitselise väljaõppe pakkumine koostöös Kaitseväega. Igatahes on kaitseministeeriumi arvates riigikaitselise väljaõppe kvaliteedi tagamiseks tarvis, et ka asendusteenistujad sarnaselt ajateenijatega teenistuses õpitut perioodiliselt üle kordavad.

See tähendabki, et edaspidi saab ka asendusteenistujaid, kes on reservis, kutsuda õppekogunemistele ja näiteks neid kasutada ka eriolukordade lahendamisel, kui seesugune vajadus peaks tekkima. Muidugi makstakse sel puhul samasuguseid hüvitis nagu sõdurile – sõidukulud kuni 40 euro ulatuses ja toetust 37 eurot päevas.

Kaitseväe vormi ei või niisama kanda

Veel üks probleem, mille kaitseministeerium ette võtab, on vormi kasutamise kord. Kaitseväelase vormiriietus on ametiriietus, mida ta kannab teenistusülesannete täitmisel, sealhulgas lahingus.

Vormiriietuse ja eraldusmärkide kandmine peab olema selgelt reguleeritud, sealhulgas see, et kaitseväelase vormiriietust ei tohi kanda kolmandad isikud, välja arvatud need, kellele on selleks seadusega õigus antud.

On oluline, et kaitseväelase vormiriietust või sellega sarnast riietust kandvat suvalist isikut ei aetaks segamini teenistusülesandeid täitva kaitseväelasega – seda eriti mis tahes kriisi või rahutuse ajal, kus sellise riietuse ebaseaduslik kandmine võib tahtmatult või tahtlikult luua vale pildi Kaitseväe, Kaitseliidu või riigi tegutsemisest.

Seetõttu ei tohi muud isikud kaitseväelase riietust kanda ja see ei tohiks olla tavapärane vaatepilt tänaval ega avalikus ruumis üldisemalt. Lisaks tuleb vahet teha kaitseväelase vormiriietuse ning sellega äravahetamiseni sarnase riietuse vahel, sest kaitseväega vähe kokku puutuv isik ei pruugi neid eristada ning võtab sellise riietuse kandjat riigi esindajana.

Praegu ei ole kaitseväelase vormiriietuse või selle elementide või eraldusmärkide kandmine isikute poolt, kellel ei ole selleks õigust, seadusega otseselt keelatud. Tekkinud on olukord, kus järelevalve on vähene ning puudub võimalus karistada rikkumisi kaitseväelase vormiriietuse ning eraldusmärkide ebaseaduslikul kasutamisel.

Kaitseväeteenistuse välisele isikule peab olema edaspidi üheselt selge, et kaitseväelase eraldusmärkide ja vormiriietuse kandmine on üldjuhul keelatud.

Eelnõuga antaks järelevalve tegemise õigus kaitseväelase vormiriietuse kandmise üle Kaitseväele, täpsemalt sõjaväepolitseile.

Kui seni laekus info, et kaitseväelase vormiriietust kandvat isikut on nähtud kas õppuste alal võõrriigi sümboolikaga, korrapäratu välimusega avalikus ruumis – näiteks metsas või maastikul – või poliitilise sisuga meeleavaldusel, siis nüüd saab sõjaväpeolitsei sellises olukorras tuvastada isiku, informeerida teda ebaseadusliku vormiriietuse kasutamise keelust ja võimalikust karistusest ning vajadusel algatada väärteomenetluse.

Sõjaväepolitsei ei hakka spetsiaalselt järelevalve teostamiseks tänavatel patrullima, vaid saab õiguse sekkuda juhtumite puhul, mis juba toimuvad ja millest on ta teada saanud. Seetõttu olulist töökoormuse kasvu muudatusega ei kaasne.