Eesti riik tõestab taas oma uimasust sellega, et kiirendab palgatõusu ajal, kui teised juba vaikselt pidurit tõmbavad, kirjutab majandusajakirjanik Erik Aru.

Meil armastavad ametnikud – vahel harvemini ka keegi muu – rääkida sellest, kuidas Eesti riik on väike, väle ja paindlik. Nojah, eks mõne suurriikliku mastodoni või brontosaurusega võrreldes ilmselt tõesti.

Kohalikust vaatevinklist on siiski tegemist harilikku korrusmaja esisesse liivakasti eksinud elevandipojukesega, kes võib olla küll üpris heatujuline, ent kohmaka elukana vahel virutab mõnel lapsel sõbraliku londimüksuga hinge kinni, teisel tammub varba puruks ja kolmanda istub kogemata üldse laiaks.

Seda tõestab taas teise kvartali statistika, kus tegevusala “avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus” paistab silma üle 13-protsendilise palgakasvuga.

Näitaja jääb alla ainult tegevusalale “muud teenindavad tegevused”, kus palgad tõusid ligi 17 protsenti. Samas tasub tähele panna, et selles vallas on toimunud märkimisväärne aeglustumine võrreldes möödunud aastaga, mil teenindajate (üpris madalad) palgad kerkisid umbes 40 protsenti.

Lisaks muude teenindavate tegevuste palgatõusu aeglustumisele tasub märgata pidurdumist tegevusalal “kunst, meelelahutus ja vaba aeg”, kus mullu suurenes keskmine teenistus ligi viiendiku võrra, ning kinnisvarasektori palgakasvu pöördumist langusesse.

Erilist tähelepanu väärib aga minu meelest statistikaameti pressiteate üks lõik:

“Kõrgeim brutokuupalk oli riigile kuuluvates asutustes ja ettevõtetes (1817 eurot) ning välismaa eraõiguslikele isikutele kuuluvates ettevõtetes (1685 eurot). Brutokuupalga aastakasv oli kiireim riigile kuuluvates asutustes ja ettevõtetes (11,2%) ning kõige aeglasem välismaa eraõiguslikele isikutele kuuluvates ettevõtetes (5%).”

Ehk siis haru, kus on niigi kõige kõrgemad palgad, tõstab neid rekordtempos. Teise koha omanik, rõhutame siin ka sõna “omanik”, kes saab aru, et töötajate elu on niigi hea, on kõige aeglasem palgakergitaja. Ma küll pole nii suur eraomandi ülimuslikkuse fetišeerija kui mõni, aga…

“Avalikus sektoris on enamasti väga oluline hea eesti keele oskus ning seetõttu tuleb tööandjatel uusi töötajaid leida kohaliku tööjõu seast,” arutleb Eesti Panga ökonomist Orsolya Soosaar keskpanga pressiteates. “Seetõttu suurendab kohaliku tööjõu puudus avaliku sektori töötajate jõudu palgaläbirääkimistel rohkem kui mitmel teisel erasektori tegevusalal, kus tööandjatel on võimalus värvata tööjõudu ka välismaalt.”

Tegelikult võiks sama öelda ajakirjanduse kohta, kuid miskipärast pole ma kuulnud selle valdkonna tohutust palgarallist. Ajakirjaniku palk kerkib ikka alles siis, kui konkurent üleostmispakkumise teeb.

Mulle siiski tundub pigem asi selles, et elevandipojuke pole märganud, kui teised lapsed kullimängimise lõpetasid ja liivalinna ehitama hakkasid, jookseb aiva uljalt ringi ning tambib kõik majad-lossid puruks.

Riik peaks ikkagi erasektori elu lihtsamaks tegema, mitte niigi suurt palgatõusu hoogustama.