Pole vist kedagi, kes poleks viimase pooleteise aasta jooksul midagi kuulnud kaug- ja hajusast tööst. Olgu siis seda ise lähemalt katsudes või kaugemalt seirates. Nii inimestele kui ka organisatsioonidele on see olnud kahtlemata põnev ja väljakutseline aeg, kirjutab Elisa personalivaldkonna juht Kaija Teemägi.

Olles juba viiendat aastat toimuva kaugtöömärgise konkursi Kaugtöö Tegija üks ellukutsujatest, näen, et Eesti organisatsioonid – nende hulgas tänase seisuga üle 160 märgise omaniku – on astunud kaugtöö ja hajusate tööviiside viljelemises suure sammu edasi. Kahtlemata on selles rolli mänginud viimased poolteist aastat sisutihedat ja katsumusterohket harjutamist. 

Kui selle suve hakul uusi märgisesaajaid tunnustasime, joonistus selgelt välja, et üha enam ettevõtteid on astunud lapsekingadest välja täiskasvanu omadesse. Jah, mõnes organisatsioonis võivad need uued jalavarjud veel mõnda aega jala otsas loksuda, samas suudetakse nendes sammuda aina paremini ja teadlikumalt. Tooksin välja neli tähelepanekut, mis tänases Eesti kaug- ja hajusa töö kultuuris silma hakkavad.

Esimene armumisperiood on läbi

Veel mõnda aega tagasi tundus kaugtöö paljudele kui midagi kättesaamatut ja ihaldatut ning hajus tiimitöö sootuks ulme. Justkui Lumivalgekese muinasjutust tuttav tulipunane õun. Ühel hetkel oli see aga su käes, amps võetud ja olukord reaalsem kui kunagi varem. Võrreldes muinasjutu õunaga ei ole kaugtöö muidugi midagi mürgist, aga ka sellel puuviljal on oma tahke ja maitseid. 

Nagu armumise puhul võib ka kaugtööd vaadata alguses vaid läbi roosade prillide ja näha ainult selle plusse, siis aga tuleb argipäev ja on vaja otsustada, kas me kolime kokku, kelle juurde ja kas me ikka kassi võtame? Ehk kas see ongi tööviis, mida igapäevaselt viljeleda soovime ning kas see mulle inimtüübina ka sobib? Tasub meeles hoida, et tegelikult pole kaugtöö midagi permanentset, kus tuleb valida ühe ja teise vahel. Me ei pea olema kokku laulatatud kontoriga, aga me ei pea ka igapäevaselt vaid kodust töötama. Kõigile kõik ei sobi ega peagi. Mõni ongi kontoris hulga produktiivsem ja see on igati normaalne. Kaugtöö on valik ja hajus tiimitöö tulevik.

Digiteadlikum hajustöötaja

Kuigi nii kaugtöö kui hajus töö on väga laiad mõisted, ei saa me üle ega ümber tehnoloogilistest lahendustest ja inimeste digioskustest. Hea meel on näha, et põlve otsas paari nõelapistega kokku traageldatud digilahendused on asendunud teadlikumalt valitud programmide ja süsteemidega, mida nüüd edukalt tiimiti kasutatakse ning on harjumuspärased nii kontoris kui ka väljaspool kontorit töötades. 

Väljakutse juhtidele on aga see, kuidas viia digiteadlikkus iga töötajani ning toetada ka neid, kes selles nii pädevad pole. Juhi roll on oma inimesi toetada ning läbimõeldult ja vajadusepõhiselt arendamis- ja õppimisvõimalusi pakkuda.  

Rohkem süsteemset ettevalmistust ehk oskus küsida „kuidas“

Tänased ettevõtted oskavad küsida rohkem kuidas-küsimust. Kuidas me hajusalt töötame? Oluliselt rohkem on läbimõeldud suhtlusviisid ja kommunikatsioon ning välja töötatud hea töötegemise tava – kuidas koostöö tegelikult välja kannab? See on nõudnud teadlikku harjutamist ja kohanemisvõimet, alustades kasvõi näiteks sellest, et kaamera kasutamine videokoosolekutel on hea komme ning vajalik abimees nii endale kui ka kolleegidele. Pole vahet, kas oled kontoris, koosolekuruumis või su selja taga on taustaks külmkapp ja ekraanilt vilksab läbi lemmikloom. Pole tähtis, kus istud, vaid see, et panustad ja mõtled kaasa. 

Teel jätkusuutlikuma hajusa tööni

Neid eelnevaid punkte kokku võttes näen, et kaugtöö on saamas aina enam üheks tööriistaks paljude valikute seas. Olles Elisas edukalt praktiseerinud paindlikke tööviise juba ligikaudu seitse aastat, räägime täna ka oma organisatsioonis juba laiemalt just hajusast tööst kui tööviisist ja selle väljakutsetest. Kuidas teha oma tööd järjest targemalt, mõtestatumalt ja jätkusuutlikumalt ning kuidas hoida katkematut koostöölõnga kontori ja iga koduse töölaua, metsamaja või välisriigis asuva kolleegi vahel. Asukoht ei ole oluline – tähtis on, et sisemine motivatsioon ja koostöö säiliks ning tööd saaks teha rõõmuga.