Vaevalt jõudsime toibuda šokist, et Danske Eestist välja visati, kui rahapesusüüdistused Swedbanki tabasid. Kuidas aga saada aru, milliste ettevõtete ja ülekannete puhul on põhjust kahtlustada tumedaid tegusid?
Tunne oma klienti ehk, kellega ma asju ajan?
Üks põhilisi rahapesu vastase võitluse elemente on KYC (i.k. Know Your Client) põhimõte, st nõue tunda oma klienti. Kas ta ikka on see, kelle ta väidab end olevat?
Kui sulle peaks kätte sattuma pakk dokumente firmanimede ja kontoväljavõtetega ja sul tekib kahtlus, et midagi lehkab, siis võid alustada selliste asjade kontrollimisest:
1. Nimi.
Kõige elementaarsem asi – kas sama nimega ettevõtted on seotud varasemate skandaalide või paljastustega. Nüüdseks on neid juba päris palju avalikuks tulnud, nagu näiteks Panama ja Paradiisipaberite lekked, mis tõid esile tohutu hulga offshore-firmasid.
2. Päritolumaa.
Maksuparadiiside nagu Kaimani saared või Belize kasutamine on märk sellest, et omanikel võib olla midagi varjata. Võib, aga ei pruugi.
Lisaks madalatele maksudele pakuvad mitmed neist riikidest ka suuremat salastatust. Kui Eesti äriregister on kõigile avalik ja lõplikud kasusaajad teada, siis seal see nii pole.
3. Ettevõtte asukoht ehk aadress.
Kas sina kannaksid 32 miljonit dollarit ettevõttele, mis asub kusagil Londoni äärelinna kõrvaltänava postkastis, koos saja teise firmaga?
Isegi kui firma on registreeritud Inglismaal, võib juhtuda, et väidetavalt võimsa impordi-ekspordiga tegeleva korporatsiooni ametlikul aadressil asub väike kontor, kus istub keegi jurist, kes kunagi on ettevõtte registreerinud.
Kui väidetavalt tootmisega tegeleva ettevõtte tehaseid ega ladusid pole võimalik leida, on asi kahtlane. Rootsi ajakirjanikud läksid Swedbanki asja uurides küll Londonisse kohale, aga Google Streetview annab ka esimesed vihjed kätte.
Võib ka olla, et taolisi firmasid “tegutseb” samal aadressil palju. Mitme ettevõtte registreerimine ühele aadressile ei pruugi küll olla keelatud, aga tekitab küsimuse, kuidas nad kõik saavad seal koos reaalselt tegutseda.
4. Ülekannete iseloom.
Milliseid pangaülekandeid tehakse – on neid palju, kas summad korduvad, kui suured need on, millised on selgitused. Nende mustrite jälgimine võib anda kätte niidiotsa, kas tegu on reaalse äritegevuse, st kaupade-teenuste ostu ja müügi, või vaid raha liigutamisega.
Kui on näha, et ettevõtte kontole laekuvad miljonid ehitusmaterjalide müügist, aga me teame, et tema aadressil asub hoopis advokaadibüroo, peaks see tekitama küsimusi. Justnimelt küsimusi, sest pole ju sugugi välistatud, et pisikeses toas istuv mees ajabki täiesti legaalselt suurt vahendusäri, mille jaoks uhket kontorit ega suurt meeskonda pole vaja.
5. Isikud.
Kas firmaga seotud inimesed on usaldusväärse taustaga? Või tuleb nende nimi guugeldades kohe esile seoses rahapesu-, või korruptsioonisüüdistustega?
Kui üks ja sama isik esineb kahtlaselt paljude ettevõtete juhatuses, mingit muud infot aga tema kohta leida pole võimalik, võib tegu olla lihtsalt “tänavalt palgatud” variisikuga, kes andis oma allkirja pangas kontot avades, kel aga tegelikku kontrolli firma tegevuse üle pole.
Need on näited faktoritest, millele pangad oma tuhandete klientide miljoneid tehinguid teostades silma peal peavad hoidma. On see lihtne? Kindlasti mitte, sest need, kel midagi varjata, näevad ilmselt selle nimel ka vaeva. Kui hästi pangal kahtlaste klientide eemaletõrjumine õnnestub, sõltub muidugi sellest, kui palju nad sellesse panustavad ja esmalt: milliseid kliente nad endale üldse valivad.
