Ennustamine on tänamatu töö ja kindlas kõneviisis ennustused majanduse valdkonnas on eranditult lollide pärusmaa. Kuna aga kõik meie ümber on tõenäosuste mäng, siis proovin selles loos ennustada mõne valdkonna minu jaoks kõige tõenäolisemat arengut.

Mis ootab alanud aastal Eesti majandust?

Eesti majanduse osas mul tugev arvamus puudub, aga kuna me oleme väike ja avatud majandus ilma iseseisva rahapoliitikata, siis oleme me ülimalt avatud maailmamajanduse tõmbetuultele.

Kui globaalselt midagi hullu ei juhtu, siis ka Eestis tõenäoliselt midagi halvasti ei ole. Meil ei ole üheski olulises valdkonnas midagi nii tasakaalust väljas, et oleks oluliseks ohuks SKP kasvule.

Töösturite ohk teemal, et madala palgaga tööjõudu on aina keerulisem leida, ei loe. Keegi ei andnud neile 30 aastat tagasi välja litsentsi, et nad saavad aegade hämaruseni odavtööjõu tulemusi agregeerida ja eksportida. Kapitalism on selles mõttes kõrilõikajalik, aga aus süsteem. Innovate or die.

Eesti väärtpaberiturust on mu arvamus umbes sama nagu Gandhi arvamus Lääne tsivilisatsioonist – minu arvates oleks see väga hea mõte.

Kas aastalõpu kõikumised maailma aktsiaturgudel on märk algavast globaalsest langusest?

Majanduslangusesse suurtes majandustes me jooksval aastal veel ilmselt ei jõua. Suure tankeri pööramine võtab lihtsalt kaua aega. Samas seda välistada päris ei saa ja olulisem kui majanduslanguse saabumise fakt on see, et selgelt on globaalselt kasvanud ärevus kasvutempo aeglustumise ja võimaliku languse saabumise osas, prevaleeriva arvamuse kohaselt 2020. aastal.

Kombineerides seda praeguseks juba juhtunud esimese Föderaalreservi kommunikatsioonivea ja selle korrigeerimisega (mis juba iseenesest on kõnekas ja märgiline fakt), võib öelda, et ees ootavad tormilisemad ajad. Lisaks USA majanduse täistuuridel jooksmisele ja Euroopa kesise kasvu ja vaevu elumärke ilmutava finantssektori probleemidele tuleb rääkida jokkerist nimega Hiina.

Kas USA-Hiina kaubandussõda hakkab mõjutama maailma majandust?

Kaubandussõda on seni veel suuresti torm veeklaasis. Asi pole ka manageeritud majanduskasvu aeglustumise narratiivis, mille hiinlased edukalt maailmale maha on müünud, vaid selles, mis toimub Hiina finantssüsteemis.

Hiina Keskpanga andmete põhjal (2018 finantsstabiilsuse raport, Chapter II – Soundness Assessment of the Financial Sector, täpsemalt lk 59-62) on perioodil 2007-2017 Hiina pankade bilansimaht kasvanud 5 korda, umbes 37 triljoni dollarini (300% nominaalsest SKP’st, 150% ostujõu pariteedi alusel arvutatud SKP’st). Võrdluseks – USA pankade bilansimaht on alla 100% SKP’st (~17 triljonit dollarit), eurotsoonis ~130% SKP’st ja eurotsooni pangad on korralik hädaorg.

Lisaks sellele on Hiina pankades (ülalmainitud raporti alusel, lk 62) veel umbes 43 triljonit dollarit bilansiväliseid finantsvarasid. Antud valdkond oli 2017 lõpuks kasvanud aastaga üle 19%.

Me ei tea, mis probleemid võivad selguda Hiina pankadest

Skeptik võiks pakkuda, et arvestades pankade bilansside ja bilansiväliste kohustuste plahvatuslikku, ajalooliselt pretsedenditut kasvu viimasel kümnel aastal, võib seal peidus olla triljoneid dollareid tegelikult hapuks läinud laene ja mittetoimivaid instrumente, mida alla ei hinnata ja lihtsalt kõigi vaikival kokkuleppel üle rullitakse.

Skeptik pakuks ka, et halvaks läinud laenude (NPL – non-performing loans) osakaal 1,85% (lk 60) ei pruugi kajastada adekvaatselt tegelikku olukorda Hiina pankade laenuportfellides. Õnneks skeptikuid on vähe ja nad ei takista optimistide tegutsemist.

Ilmselt ei alga kriis Hiinast

Tõenäoliselt, tulenevalt kultuurilisest taustast ja poliitilisest süsteemist ei hakka järgmine kriis – millal iganes see peaks tulema – hargnema Hiina finantssüsteemist. Seal ei ole whistleblower‘eid, seal ei kahelda ametlikus doktriinis ja seal on ülimalt oluline mitte häbisse jääda.

Seega pigem on tõenäoline, et järgmise kriisi idanedes võib halbade asjaolude kokkulangemisel lihtsalt mujal ja muudel põhjustel tekkinud kriis vallandada probleemid Hiina finantssektoris. Probleemid, mida enam demokraatliku tsentralismi abil kinni ei mätsi.

Sellisel juhul oleks diletandi pilguga vaadates ainsaks väljapääsuks valuutakursi ventiili kasutamine, aga probleemide lahendamiseks vajalikus määras kursi nõrgestamine peamiste globaalsete valuutade suhtes tähendaks ennenägematuid muutusi globaalses kaubanduses, tarneahelas ja tõenäoliselt ka tõsiseid siseriiklikke nihkeid.