Katuserahadeks nimetatakse kulutusi riigieelarves, mis lepitakse erakondade poolt kokku väljaspool igasugu valdkondlikke arengukavasid ja muud loogikat, mis muidu riigieelarve kokkupanekut väga rangelt juhib. Näiteks otsustati sel aastal anda riigi raha selleks, et rajada Paidesse tenniseväljakuid ja korrastada Jõhvi linnaparki – asjad, mis peaks justkui olema kohaliku omavalitsuse teha.
Laias laastus jagunevad katuserahad kaheks. Esiteks: needsamad “objektid” ehk ujulad, lauluväljakud ja kultuurimajade katused. Teiseks: tegevustoetused igasugu organisatsioonidele, mis võivad (aga tingimata ei pruugi) olla erakondade või nende liikmetega seotud.
Miks seda tehakse?
Ühtpidi vaadates selleks, et parandada lagunevat või rajada uut taristut ning pidada ülal ühiskondlikes huvides tegutsevaid (vähemalt nime poolest) valitsusväliseid organisatsioone. Aga seda saaks teha ka tavapäraste eelarvemehhanismide kaudu.
Katuserahade eripära on see, et igal siitkaudu eelarvesse mineval real on poliitiline omanik. Isegi kui mingi rahvuslik-mäluliselt olulise teemaga tegeleva sihtasutuse juht ei ole ühegi erakonna liige, on ta raha saamiseks pidanud kellegagi rääkima. Järelikult on kellelegi teene võlgu. Ja ega poliitikutel soe Riigikogu koht eluks ajaks pole antud.
Kuidas see käib?
Katuserahad on aastaid olnud Eesti poliitilise maastiku kõige üksmeelsem algatus. Koalitsioonierakonnad lepivad omavahel kokku, kui suure poti keegi jagamiseks saab. Enamasti antakse midagi ka opositsioonile. Reformierakond on küll opositsioonis olles suuremeelselt teist aastat teatanud, et nemad selles mängus ei osale (valitsuses olles muidugi osalesid).
Mingit tavapärast arutelu esitatud ettepanekute põhjendatuse või oodatava mõju üle ei toimu. Mis samuti oluline, et järgne ka mingit aruandlust. Selles mõttes on katuseraha kui täiuslik vastand kirjeldamaks riigihanget – protsessi, millega tavapäraselt avaliku raha kasutamiseks otsuseid tehakse.
Mis meil selle vastu peaks olema?
Ahto Lobjakas ütles tänases Postimehes ilmunud arvamusartiklis, et tegu on kõige lihtsama poliitilise korruptsiooni – võimu müümisega. Aga need on ju kõik vajalikud asjad, võib vastu väita. Kellel saaks olla midagi selle vastu, et renoveerida Pilistvere hooldekodu? Või korrastada Antsla valla Suur-Boose järve supluskoht? Samas ei tasu unustada, et demokraatlikus riigis on reeglid, kuidas asju otsustatakse. Ka nendesamade kohaliku tasandi objektide ehitamiseks ja korrastamiseks on omavalitsused ja volikogud, kus asjad läbi arutada ja tähtsuse järjekorda seada.
Kas ka mina saan niimoodi oma külaväljakule uue lõkkeplatsi?
Jah, kui leiad soovitavalt valitsusliidu poliitiku, kes selle idee sisse suudab suruda. Selleks aastaks küll on suured vaidlused juba peetud, nii et võimalik, et pead plaanid aastakese edasi lükkama. Kuna kevadel on valimised, oleks hea hakata suhteid sisse seadma erinevate erakondade esindajatega, et tulemus kindlam oleks.
Postimees on tänavused katuseraha saajad tabelina välja toonud.
