“Kui riigilt abi taotlevat ettevõtet on nõus rahastama ka erainvestorid või pangad, siis on see ettevõte tõenäoliselt äriliselt elujõuline ning suudab ka riigi abita oma tegevust jätkata,” selgitas ta.
Kui riik pakub sellises olukorras erarahastajatest soodsamatel tingimustel laenu, siis ei toetata mitte niivõrd strateegilist majandustegevust – see jätkuks niikuinii –, vaid eelkõige ettevõtte omanikke. Soodsam laen tähendab ju väiksemaid intressikulusid ja seega äri paremat kasumlikkust ettevõtte omanike jaoks.
“amuti on tõenäoline, et erarahastajatest paremaid tingimusi pakkudes hinnastab riik riske valesti ehk riskib maksumaksja rahaga saamata vastu riskiga võrdelist tulu. Muud finantseerijad võivad küsida riski kompenseerimiseks tunduvalt kõrgemat intressi või lausa osalust ettevõttes,” nentis ta. Kui riik seda ei nõua, siis aitab riiklik sooduslaen vaid säilitada ettevõtte seniste omanike vara.
Seetõttu võiks riik tema arvates eelistada koos erainvestoritega investeerimist, mitte nendega konkureerimist. Nii on võimalik lahendada olukordi, kus pangad või erainvestorid ei julge mõnda muidu elujõulist ettevõtet kriisi ajal liigkõrgete riskide tõttu ise finantseerida.
Porto Franco omanikud kaotaks raha, aga selles poleks midagi traagilist
Kindlasti on Mülleri sõnul keeruline hinnata, milline ettevõte või majandusharu on üldse piisavalt strateegiline, et suuremamahulist riigiabi õigustada. See küsimus kerkis ka avalikkuses, kui valitsus otsustas toetada Porto Franco kinnisvaraarendust Tallinna sadamapiirkonnas, nentis ta.
Nimelt on valitsus põhimõtteliselt nõus andma alles ehitusjärgus mereäärsele kaubanduskeskusele 40 miljonit eurot laenu. Intress on väga madal: 2 protsenti pluss 12 kuu Euribor.