“Kui riigilt abi taotlevat ettevõtet on nõus rahastama ka erainvestorid või pangad, siis on see ettevõte tõenäoliselt äriliselt elujõuline ning suudab ka riigi abita oma tegevust jätkata,” selgitas ta.

Kui riik pakub sellises olukorras erarahastajatest soodsamatel tingimustel laenu, siis ei toetata mitte niivõrd strateegilist majandustegevust – see jätkuks niikuinii –, vaid eelkõige ettevõtte omanikke. Soodsam laen tähendab ju väiksemaid intressikulusid ja seega äri paremat kasumlikkust ettevõtte omanike jaoks.

“amuti on tõenäoline, et erarahastajatest paremaid tingimusi pakkudes hinnastab riik riske valesti ehk riskib maksumaksja rahaga saamata vastu riskiga võrdelist tulu. Muud finantseerijad võivad küsida riski kompenseerimiseks tunduvalt kõrgemat intressi või lausa osalust ettevõttes,” nentis ta. Kui riik seda ei nõua, siis aitab riiklik sooduslaen vaid säilitada ettevõtte seniste omanike vara.

Seetõttu võiks riik tema arvates eelistada koos erainvestoritega investeerimist, mitte nendega konkureerimist. Nii on võimalik lahendada olukordi, kus pangad või erainvestorid ei julge mõnda muidu elujõulist ettevõtet kriisi ajal liigkõrgete riskide tõttu ise finantseerida.

Porto Franco omanikud kaotaks raha, aga selles poleks midagi traagilist

Kindlasti on Mülleri sõnul keeruline hinnata, milline ettevõte või majandusharu on üldse piisavalt strateegiline, et suuremamahulist riigiabi õigustada. See küsimus kerkis ka avalikkuses, kui valitsus otsustas toetada Porto Franco kinnisvaraarendust Tallinna sadamapiirkonnas, nentis ta.

Nimelt on valitsus põhimõtteliselt nõus andma alles ehitusjärgus mereäärsele kaubanduskeskusele 40 miljonit eurot laenu. Intress on väga madal: 2 protsenti pluss 12 kuu Euribor.

“Siin tasub jällegi mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui valitsus poleks seda ettevõtet toetanud. Väga võimalik, et arendusprojekti valmimine oleks sel juhul viibinud,” märkis Eesti Panga presdient.

Kas see oleks olnud riigi jaoks probleem? Kinnisvaraarenduse edasi lükkumisest tulenevate probleemide tõsidust saab Mülleri sõnul hinnata selle järgi, kui teravaks pidada Tallinna kesklinnas uue ärikinnisvara ja korterite puudust. Kõige mustema stsenaariumi korral oleks arendust vedav ettevõte võinud ka läbi kukkuda ja pankrotistuda.

“Arendaja pankrot poleks aga riikliku tähtsusega probleem, sest piisavalt hea asukohaga projekti ostaks sel juhul üles järgmine investor, kes selle eeldatavasti ka lõpuni ehitaks,” nentis ta.

Raha küll kaotaksid projekti senised omanikud ja võib-olla ka pangad, kuid selles poleks riigi seisukohast vaadates midagi traagilist. “Kokkuvõttes on küsimus taas kord selles, kas suudeti tuvastada piisavalt strateegiline majandusvaldkond ja kas toetati riiklikult vajalikku ettevõtmist või üksnes konkreetset ettevõtjat,” märkis Müller.

Loe pikemalt keskpanga blogist.