Mu kunagine ülemus ütles ühe mu ammuse artikli kohta: “Päris hea lugu, aga see “inflatsioon” seal pealkirjas ehmatas ära.” Tarbijahindade tõus, mida üldjuhul “inflatsiooni” all silmas peetakse, on inimeste jaoks üks üsna raskesti hoomatav suurus.
Iseenesest peaks asi ju lihtne olema – poes ja puhvetis on hinnad, need tõusevad. Ainult et need tõusevad eri tempos, mõnikord aga läheb midagi suisa odavamaks. Seda kõike nii lihtsalt juba ei taju.
Niikuinii saame pügada
Kui nüüd inimeselt tänavalt pärida, mida ta oskab peale hakata infoga, et septembriga võrreldes kasvasid hinnad poole protsendi võrra, möödunud aasta oktoobrit mõõdupuuks võttes aga 4,4 protsendi jagu, siis see paneb ta tõenäoliselt kukalt kratsima.
Väga võimalik, et eks see kõik tema meelest üks udutamine ole ja lihtne inimene saab niikuinii pügada.
Mingil hetkel levis Eesti ajakirjanduseski teooria, et inflatsioon ei kajastavat “õiget” hinnatõusu. Milline see “õige” hinnatõus olema veel peaks, jäi küll segaseks. Igasugu ostukorve on leheveergudel aegajalt kokku pandud, on need siis paremad või halvemad, on ilmselt maitseasi.
