Mu kunagine ülemus ütles ühe mu ammuse artikli kohta: “Päris hea lugu, aga see “inflatsioon” seal pealkirjas ehmatas ära.” Tarbijahindade tõus, mida üldjuhul “inflatsiooni” all silmas peetakse, on inimeste jaoks üks üsna raskesti hoomatav suurus.
Iseenesest peaks asi ju lihtne olema – poes ja puhvetis on hinnad, need tõusevad. Ainult et need tõusevad eri tempos, mõnikord aga läheb midagi suisa odavamaks. Seda kõike nii lihtsalt juba ei taju.
Niikuinii saame pügada
Kui nüüd inimeselt tänavalt pärida, mida ta oskab peale hakata infoga, et septembriga võrreldes kasvasid hinnad poole protsendi võrra, möödunud aasta oktoobrit mõõdupuuks võttes aga 4,4 protsendi jagu, siis see paneb ta tõenäoliselt kukalt kratsima.
Väga võimalik, et eks see kõik tema meelest üks udutamine ole ja lihtne inimene saab niikuinii pügada.
Mingil hetkel levis Eesti ajakirjanduseski teooria, et inflatsioon ei kajastavat “õiget” hinnatõusu. Milline see “õige” hinnatõus olema veel peaks, jäi küll segaseks. Igasugu ostukorve on leheveergudel aegajalt kokku pandud, on need siis paremad või halvemad, on ilmselt maitseasi.
Statistikaameti tarbijahinnaindekseidki on meil tegelikult kaks, lisaks tavalisele ka harmoniseeritud. Aga unustame need peensused ära ja räägime lihtsamalt.
Eks idee poolest võiks ju iga inimene endale oma kulutuste põhjal hinnaindeksi kokku panna ja arvutada, kui palju ta elu kallimaks on läinud. Mu enda kulutuste ülesehitus on küll keskmisest ostukorvist üsna erinev.
Väike riik, suured kõikumised
Eesti on muidugi nii väike riik, et kuise inflatsiooni näitaja põhjal järelduste tegemisega tuleb ettevaatlik olla. Üldise hinnaindeksi muutust võib oluliselt mõjutada seegi, mis päeval poes hindu kontrollimas käiakse.
Seni on suure osa meie kodumaisest hinnatõusust põhjustanud nafta kallinemine maailmaturul ja selle edasikandumine teistesse sellega seotud hindadesse, transpordist muude kütuste ja elektrini.
Naftahind on maailmas küll langusesse pööranud ja eks see kajastub millalgi meiegi elukalliduses. Kuid hinnatõusu on hakanud tagant tõukama ka kodumaised mõjurid, ehk eeskätt tööjõupuudus, mis kasvatab teenindavas sektoris palku ja seekaudu ka hindu.
Kolm protsenti, nagu ikka
Nii usubki Eesti Pank, et selle aasta lõikes tõusevad hinnad üle kolme protsendi võrra, mis on umbes sama hinnatõus, nagu möödunudki aastal.
Tegelikult ongi Eestis hinnatõus keskeltläbi umbes selline sellel sajandil olnud. Mõni aasta kõvasti kõrgem, mõni aasta madalam.
Lihtinimesele hinnatõus arvatagi kuigi mokkamööda pole, kuid majandusele peetakse seda üldjuhul kasulikuks, kuni see jääb mõistlikkuse piiridesse. Kolm protsenti on üsna mõistlik, nii kiire majanduskasvuga riigi puhul. Nii et elame kenasti edasi.
Tuju peaks siiski tõstma teadmine, et lisaks hindadele kerkivad meil ka palgad. Inflatsiooni pärast tasub kurvastada aga siis, kui palgad paigal tammuma peaks hakkama.
