Scott Fitzgeraldi jutus “Rikas noormees” olla tema kõige vääriti kasutatum tsitaat. Rakendan seda siis minagi: “Las ma jutustan teile väga rikastest. Nad on teistsugused kui teie ja mina.” See tõdemus kehtib loomulikult ka lahutuste puhul.
Jaga ära poolteistsada miljardit
Lihtsad Eesti inimesed, kes parasjagu lahutusprotsessi käigus oma diivanit pooleks saevad, võiksid veidi kätt puhata. Nende probleemid on köömes võrreldes rikaste inimeste lahutustega, kus jagatakse miljardeid, Amazoni asutaja Jeff Bezose puhul 153 miljardit dollarit.
Eestis muidugi päris rikkaid pole, kallimate lahutuste esikümnesse pääseb ka mõne miljoni euroga ja suuremad jagatud varandused jäävad mõnesaja miljoni euro piiresse. Selleks, et erinevusest aru saaksite – miljon eurot on umbes 11 päeva, miljard eurot on 32 aastat.
Abielludes töötas Bezos alles New Yorgis riskifondi D. E. Shaw vanemasepresidendina. Kui praegusel ajal seostub riskifondi juhtimine tohutute rahahunnikutega, siis 1990ndate esimesel poolel sai sellega küll üsna jõukaks, aga üldjuhul mitte tõeliselt rikkaks.
Seega on Bezos praktiliselt kogu oma varanduse teeninud abielu ajal, mistõttu Washingtoni osariigi seaduste järgi peaks see pooleks jagatama.
Väga suured varandused jagatakse tavaliselt väljaspool kohtusaali, et detailid avalikuks ei tuleks. Ühes Ohio kohtusse jõudnud lahutuses aga püüdis naftamiljardärist mees tõestada, et tema roll firma edus oli tühine: siis tuli naisele vähem jätta.
Mida üldse jagatakse?
Aga väga suure varanduse puhul pole alati tähtiski, kui lahutajad omavahel hästi läbi saavad ja kui meelsasti rahapaja ausalt pooleks teevad. Kõige suurem häda võib olla see, kuidas selgeks teha, mis seal pajas üldse on ja kui palju see väärt on.
Lihtne osa (vähemalt suhteliselt) on see, et Jeff Bezosele kuulub umbes 17 protsenti börsil noteeritud Amazonist. Jagame 17 kahega ja ongi laias laastus korras. Edasi läheb asi keeruliseks. Kui palju on näiteks väärt ajaleht Washington Post, mille ta mõne aasta eest 250 miljoni dollariga ostis?
Seda, mis aarded peituvad oma eraelu seni üsna varjus hoidnud Jeff Bezose kümneid miljoneid dollareid maksnud häärberites, pole teada. Aga kujutleme nüüd pilti rikkast abielupaarist, kelle varast märkimisväärse osa moodustab kunstikogu.
Kuidas jagada kunsti? Seda sa juba pooleks ei sae. Aga kui pooleks ei sae, siis tuleks see kuidagi väärtuse järgi ära jagada. Aga mis on kunsti väärtus?
Ütleme, et meil on üks Renoiri maal. Hea küll, vaatame selle mõõtmeid, mis perioodi tööga on tegemist ja palju selliste Renoiri maalide eest on viimasel ajal oksjonitel raha magama pandud. Saame mingi hinna. Samamoodi teiste maalidega ja ongi meil nii-öelda õiglane jagamine.
Siis ostab mingi Abu Dhabi naftašeik umbes samasuguse Renoiri taiese üle kolm korda kallimalt kui oli viimane hinnarekord ja kogu meie kalkulatsioon on vussis.
Maali hinna veel kuidagi saab selgeks. Ent mis saab siis, kui kuskil garaažis juhtub olema miljonite eest biitlite nänni, bändiliikmete kitarridest ja trummipulkadest ning haruldastest singlitest postrite ja kontserdipiletiteni, näiteks?
Mida aga peale hakata varandustega, mis on peidetud kuskile Briti Neitsisaartele või “heategevasse” fondi? Või siis, kui vähemalt üks abikaasadest oli juba enne abiellumist rikas? Siis tuleb ju ka see rikkus kokku arvutada.
Muidugi on see kõik veel palju keerulisem sellises jurisdiktsioonis, kus vara jagamiseks pole kindlaid osakaale antud ja seda tuleb teha tunde järgi. Mingi osa üldisest potist, siis lisaks igakuine elatisraha ja nii edasi.
Jah, pole lihtne see elu, kui on palju raha, pole lihtne.
