Pealkirjas toodud küsimus tekkis mul siis, kui ühe teise artikli jaoks materjali otsides sattusin 2016. aasta Euroopa sotsiaaluuringu küsitlustulemustes väitele „Valitsus peaks rakendama abinõusid vähendamaks erinevusi sissetulekute tasemes“.
Minu hämmastuseks oli sellega nõus või täiesti nõus üle 69 protsendi vastanud eestlastest. Hakkasin siis neid tulemusi teiste riikidega võrdlema. Hämming ühtepidi vähenes, teistpidi tõusis.
Selge see, et kui seda asja nüüd sedapidi küsida, siis on populaarne vastata: tõepoolest, võiks vähendada. Kui vaadata, kes tahavad Euroopas sissetulekuid ühtlustada, võib tulemus olla veidi üllatav.
Eesti punasem kui punased
Eestlased oma 69 protsendiga on tegelikult selle nimekirja tagaotsas. Veel tagapool on aga näiteks Norra ja Rootsi, mis paljude eestlaste meelest on klassikalised punaste kantsid.
Eesotsas aga on hoopis vanad katoliiklikud maad, Leedu ja Portugal, kus sissetulekute võrdsustamist pooldab tervelt 88 protsenti. Tegelikult koosnebki edetabeli esimene, keskmisest kõrgem pool valdavalt katoliiklikest riikidest, kelle hulka on eksinud ka Island.
Ida-Euroopa riigid on enamasti tabeli tagaotsas. Aga samuti on tagaotsas, meistki tagapool protestantlikud riigid.
Lisaks mainitud Põhjamaadele (Soome on erandina Eestist eespool) on seal reas veel ka Holland ja Suurbritannia. Tabeli lõpetab küll katoliiklik, kuid maailma usuleigeima riigina tuntud Tšehhi.
Suur erinevus on õiglane?
Ent see on väide, mis esitati poliitikaplokis, kus oli juttu riigi kohustustest. Kui avada sama küsitluse heaoluplokk, saab omajagu näha inimmõtlemisele omast skisofreeniat.
Nimelt väidetakse seal, et „suured erinevused inimeste sissetulekutes on vastuvõetavad, et õiglaselt hinnata inimeste erinevaid andeid ja pingutusi“. Edetabelites toimub mõni järsk muutus.
Suuremas osas keeratakse tabel lihtsalt pea peale. Eestlased kerkivad ligi 54- protsendise toetusega edetabeli etteotsa, 4.–5. kohale, mida jagatakse Suurbritanniaga.
Ent ühtäkki on ka katoliiklikud Poola ja Iirimaa muutunud taevase paradiisi ootajatest maapealse rahulduse pooldajateks. Neist viimane kerkib koguni esikohale 62-protsendise poolehoiuga sellele väitele.
Kuidas küsida?
Ja kui varsti pärast seda järgneb väide „selleks, et ühiskond oleks õiglane, peaksid erinevused inimeste elustandardites olema väikesed“, on eestlaste poolehoid võrdsustamisele kuidagi kokku kuivanud – vaid 55 protsenti on sellega nõus või täiesti nõus.
Hea näide selle kohta, et sotsioloogiliste uuringute tulemuste tõlgendamisel tasub selgeks teha see, mis järjekorras küsimusi esitati.
Iirimaa ja Poola aga on nüüd jälle miskipärast muutunud meist suuremateks võrdsustajateks. Muidu paistavad katoliiklikud maad silma selle poolest, et teavad, mida usuvad ega lase end sellisest neoliberaalsest hereesiast liialt kõigutada. Suuri palgaerinevusi ei toetata, olgu palju teenija pealegi usin.
Saksa sotsioloog Max Weber leidis oma teoses „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“, et protestantlik maailmavaade, iseäranis kalvinism, mis ei halvustanud rikas olemist, pani aluse kapitalismi võidukäigule. Vägisi jääb tunne, et mingisugune iva selles ikkagi on.
