Keegi meist pole jumal. Aga mõned meist saavad korra aastas olla jõuluvanad, mis on peaaegu sama hea. Jah, Toompeal on taas käes õnnis katuserahade jagamise aeg, kirjutab telesaate “Laser” toimetaja Siim Männik.
Novembri lõpp on huvitav aeg. Kui ülejäänud aasta on kodanik sunnitud valima, kas põhjata konservatiive või sotsialiste, siis advendi eel avaneb võimalus vihata pea kõiki poliitilisi jõude korraga.
Nagu imeväel kaovad siis parteide vahel erimeelsused ja “regionaalsete toetuste” nime all asutakse üksmeelselt koostama dokumenti, mille abil rahva maksuraha oma suva järgi kohalikel valimistel kehtivaks valuutaks – spordiseltside tegevustoetuseks, mänguväljakute uuendamiseks, bussijaamade rekkimiseks jms hädavajalikuks – vahetatakse.
Ja mis siis? Loe siit. Selle aasta rahade liikumisest saad ülevaate aga siit.
92 tonni näkku
Seekord on koalitsioon ja opositsioon otsustanud ära jagada kuus miljonit eurot. Arvate, et mis see ka ei ole? Kalkuleerime veidi. Riigikogus on 101 liiget, neist 34 kuuluvad Reformierakonna fraktsiooni, kes on otsustanud rahapeost mitte osa võtta.
Raimond Kaljulaid ja Andrei Korobeinik on “aknaalused”, neid ilmselt paja juure ei lasta. Järelikult läheb 6 miljonit eurot jaotamisele 65 saadiku suva järgi. See teeb keskmiselt 92 308 eurot näkku.
Paneme selle 92 tuhat perspektiivi. Tallinnas keskmist palka saav inimene peaks kuus ja pool aastat tööl käima, et selline raha kokku saada – sealjuures ühtegi kulutust tegemata.
Riigikogu liige saab sellise summa oma suva järgi laiali jagada – sealjuures mingit pingutust tegemata. Kas see on absurd? Muidugi on. Kas see on juriidiliselt korrektne? Kindlasti. Kas see ajab südame pahaks? Rämedalt.
Meil tegelikult on seda raha vaja. Mujal.
Kui Riigikogus peaks olema isikuid, kellele pole veel kohale jõudnud, siis teadke: võrkpalliklubid ja koguduste juurdeehitused ei ole hetkel Eesti ühiskonna valupunkt number üks.
Lihtsalt üks väike mõte. Jätaks seekord selle kuus miljonit poolkorruptiivselt laiali puistamata ja fokusseeriks kuhugi, kus päriselt pigistab.
Aasta algusest elame me tervishoiukriisis, mis kestab veel mõnda aega. Tuletan meelde, et a) oleme koroona teise laine tõusufaasis; b) kuskil maailmas pole ükski vaktsiin veel kasutusluba saanud (venelaste Sputnikusse võtan vabaduse mitte uskuda); c) kui see vaktsiin ükskord tuleb, saab selle tootmisest ja inimesteni viimisest kõigi aegade suurim logistiline operatsioon.
Vaatasin huvi pärast järele, kui suur on Eestis selle tervishoiukriisi juhtimisega tegeleva Terviseameti 2020. aasta eelarve. See on 10,1 miljonit eurot. Ja ennäe, 6 miljonit eurot sellest moodustavad tööjõukulud.
Mul pole eriti raske end veenda, et nende inimeste töökoormus ja -pinge on viimasel ajal olnud kaks korda suurem kui enne SARS-CoV-2 võidukäiku. See on lihtsalt üks näide, kus deputaatide poolt kergekäeliselt laiali loobitav 92 tonni võiks päriselt midagi muuta, meie kõigi jaoks.
Santaklausi nimel, head poliitikud, jätke katuserahade jagamine ära ja andke see raha kõik ühe tükina riigieelarve kaudu tervishoidu.
Aga ma tean, et seda ei juhtu. Nii et teeme nagu tavaliselt – suleme silmad ja mõtleme Inglismaale.
