Mis seal salata, kõrged hinnad ja suuremad arved pole ka minust mööda läinud. Olen üks nendest, kellel kukil kodulaen ja sissetulekuid sama kiirelt peale ei pritsi, kui välja jookseb. Mida siis teha?
Minu majapidamine on ühe inimese kanda. Ostetud sai korralikku remonti vajav kolmetoaline, sest mulle meeldib ise oma kätega nokitseda, ent nüüd on seljas ka päris kopsakad kommunaalarved ja pangalaen, mis iga kuue kuu tagant suureneb.
Esialgu, nagu mõned teisedki, hakkasin eelarvet kohendama ja igasugu kulusid kärpima. Kui nägin, et kõigele vaatamata ei kata minu sissetulekud ära pea poole suuremat laenumakset ja külmkapp on ka nukralt tühjavõitu, teadsin, et pean sissetulekuid kuidagi suurendama.
Vaja on julgust ja pealehakkamist
Kuidas üldse sissetulekuid suurendada? Kõigepealt peaks ikka pöörduma oma tööandja poole ja uurima, kas palgatõus võiks tulla kõne alla. Palgatõusu sooviks pakkuda, ma usun, iga ettevõte, aga võib juhtuda, et kohe praegu seda teha ei saaks.
Teine tegur on aeg. Kui palju jääb põhitöö kõrvalt aega, et leida veel üks sissetulekuallikas ja sealt lisa teenida? Mõni väidaks, et vajalikud on ka oskused, aga mina sellesse ei usu. Ennekõike on vaja julgust ja pealehakkamist, sest võimalusi tööd teha vähe ei ole.
Nüüd seisin silmitsi probleemiga. Ma olen, nii kaua kui end mäletan, alati teinud mitut asja korraga ja minu hobi on töö, mille eest juba saan lisaraha. Ka see oli mul varasemalt eelarvesse arvestatud ja aega veel ühe tööotsa tegemiseks mul kusagilt võtta ei oleks. Muidu kannataks kogu ülejäänud töö ja ka tervis.
Mugavustsoonist välja
Palju valikuid siin enam polnud ja pidin mugavustsoonist välja astuma. Kuna asusin omaette elama juba päris noorena, siis hindan isiklikku ruumi ehk rohkem kui nii mõnigi teine. Sellegipoolest otsustasin, et rendin oma kolmanda toa välja. Õnneks on selles korteris kõik toad eraldi ja ühiskasutatavaid ruume peale köögi, koridori ja vannitoa poleks. Äkki ei olegi nii hirmus?
Sobiva inimese leidmise on keeruline, sest ideaalis ei tahaks ju kedagi oma koju elama lasta. Leidsin ühe endavanuse neiu Peruust, kes oli nõus mu poolremonditud korteris toa rentima. Muidugi kartsin, et äkki see kooslus ei sobi ja mind hakkab teise inimese tegevus häirima. Reaalsus on aga see, et me vaevu näeme teineteist. Mõlemad käime tööl ja õhtul eelistame omaette olla. Peaaegu nagu elaks ikka üksi edasi.
Minu jaoks lahendas see kiireloomulise probleemi talvekulude, korterilaenumakse suurenemise ja hinnatõusuga kohanemisel. Korteri jagamine aitab mul eluaseme peale minevatest kuludest ära katta peaaegu poole. Ma ei usu, et palgatõus või ka une arvelt töötamine oleks mulle nii suurt leevendust toonud. Mis kõige olulisem – see võttis maha väga palju majanduslikku stressi, mis omakorda kergendas oluliselt igapäevaelu, töö ja hobide nautimist.
Üksi elavale inimesele toob kõige rohkem rahalist leevendust majapidamiskulude jagamine. Pooleteise kuu järel võin nüüd öelda, et kohanemine on olnud kerge ja julgen kodujagamist ka teistele soovitada. Tegelikult pole siin midagi karta – see on vaid otsus mugavustsoonist välja kolida ja uue olukorraga kohaneda.
