Tarbijavaidluste komisjoni ette jõudis juhtum, kus 84-aastasele kehva silmanägemise ja eesti keele oskuseta vanurile müüdi pika müügikõne järel veepuhasti. Kui palju see tegelikult maksis, ei saanud vanainimene aru.
Vanur sõlmis müügimehega oma kodus lepingu Waterguard Premium veepuhasti ostmiseks. Toote hinnaks oli 1800 eurot, tarbija tasus lepingus ettenähtud sissemaksest sõlmimisel 80 eurot sularahas ja hiljem 70 eurot.
Lepingutingimuste kohaselt finantseeris tehingut Inbank, vanuril tekkis 48 kuud kehtiv kohustus maksta iga kuu 53,73 eurot. Intress oli pea 13 protsenti.
Algne tehing tehti 26. septembril. Oktoobri keskel võttis vanur müüjaga ühendust ning ütles, et tahab lepingust taganeda. Firma Lux Eesti aga keeldus, öeldes, et tarbijal oli õigus tootega tutvuda ja läbi mõelda oma finantsilised võimalused ning sellest taganeda 14 päeva jooksul.
Pikk müügikõne ja hirmutamine
Tarbija pöördus seejärel tarbijavaidluste komisjoni poole leides, et teda kallutati lepingu sõlmimisele.Ta selgitas, et on 84-aastane eakas inimene, eesti keelt ei valda, õiguslikes küsimustes ei orienteeru.
Kaupleja tegi tarbijale 1,5 tunni kestel aktiivset veepuhasti müügieelset tutvustust, vanuri sõnul hirmutades tarbijat vee halva kvaliteediga ja veendes, et veepuhasti on tarbija tervisele väga vajalik.
Tarbija ei saanud aru, et toote hind on 1800 eurot, samuti, et tal oleks õigus hiljem lepingust taganeda ning mida see taganemine tähendab, kirjutas ta avalduses.
Müügilepingutel on väikeses kirjas ja eesti keeles toodud lepingust taganemise tingimused. Vanuri nägemine on halvenenud, ta nii väikest kirja lugeda ei näe, ka ei saa tarbija eesti keelest aru, kirjutas ta.
Veel märkis ta, et usaldas kauplejat, kes näitas ette, kuhu kohta lepingul tuleb allkirja anda. Veepuhastit ta enda sõnul ei vajanud ega kasutanud.
Lux Eesti vaidles vastu ning märkis oma vastuses, et tarbija sõlmis lepingu vabatahtlikult, ta oli lepingu tingimustega nõus, kaupleja tutvustas tarbijale esitluse käigus 14 kalendripäeva jooksul lepingust tagastamise võimalusest.
Firma arvates oli tarbijal oli piisavalt aega, et põhjust avaldamata lepingust taganeda ja tootest loobuda, samuti et mõelda läbi kõik nüansid, vajadusel küsida nõu. Antud juhul pöördus tarbija kaupleja poole hilinemisega enam kui 3 nädalat hiljem.
Järelmaksu osas teostati krediidikontroll, pank andis positiivse vastuse ja oli nõus tarbijat finantseerima. Veel väitis firma, et vanur sai asjast aru, oli ostu üle väga õnnelik ja tänulik.
Vanur sai raha tagasi
Tarbijavaidluste komisjon otsustas asja vanuri kasuks ning leidis, et talle tuleb tagasi maksta kõik tehtud maksed. Veepuhasti tuleb tal tagastada.
Komisjon selgitas muuhulgas, et firma kinnitusel viibis lepingu sõlmimise juures kaks isikut – tarbija ja müügimees, kaupleja esindaja tutvustas toote esitluse käigus tarbijale lepingust taganemise tingimusi. Tarbija väitel teda müügilepingust taganemisõigusest ei teavitatud ja ta ei tea sellest midagi.
Vaidluse korral peab kaupleja tõendama tarbijale teabe edastamist, milline tuleb seaduse kohaselt edastada enne lepingu sõlmimist, seisab otsuses. Komisjoni hinnangul ei ole firma tõendanud, et ta oleks enne lepingu sõlmimist taganemisõiguse olemasolust ja tingimustest tarbijat teavitanud. Seega ei täitnud kaupleja enne lepingu sõlmimist seadusest tulenevat tarbija teavitamise kohustust, leidis komisjon.
Ühtlasi hindas komisjon, et lepingutingimuste tekst on liiga väike ning see ei ole halvenenud nägemisega eakale inimesele arusaadav. Samuti seisab otsuses, et lepingupooltele teadaolevalt on tarbija emakeeleks vene keel. Tarbija ei oska eesti keelt – see asjaolu oli kauplejale teada, sest toote esitlus ja müügitöö toimus samuti vene keeles.
Komisjon teatas, et kaupleja ei või seaduses toodud teavitamise kohustust täita formaalselt, vaid ta peab selle täitma eesmärgipäraselt – ehk tarbijal peab olema lepingutingimustega tutvumiseks tegelik võimalus.
Sellega asi ei piirdu. Firmal lasus kauplejal kohustus kontrollida tarbija krediidivõimelisust. Kaupleja märkis krediivõimelisuse hindamiseks avaldatud andmetes, et tarbija on pensionär ja tema igakuine netosissetulek on 900 eurot. Kaupleja selgitas komisjoni istungil, et tarbija sissetuleku suurust nad üle kontrollida ei saa, selle suuruse teatab tarbija.
Kaupleja ja tarbija poolt esitatud tõenditest nähtus aga, et pensionäri tegelik sissetulek koos sotsiaaltoetusega on 489,46 eurot kuus, kui arvata maha igakuised püsikulud, on sissetulek ca 344 eurot kuus.
“Komisjonile on kaupleja selline tegevus arusaamatu, kuna AS Inbank kinnitusel on nad kauplejale määranud lubatavaks finantseeritava tehingu hinnaks ostja sissetuleku kuni 10-kordse suuruse,” oli tarbijavaidluste komisjon karm.
Kaupleja määras osamaksetega tasumise müügilepingus tarbija sissetuleku suuruse ise ilma selle tegelikkusele vastavust kontrollimata. Kaupleja ei ole tõendanud, et oli tarbijale krediidi pakkumisel hoolikas ning veendus enne lepingu sõlmimist, et tarbija tulevane rahaline kohustus on talle jõukohane ja täidetav, seisab otsuses veel.
