Märkimisväärne kogus loomingut on sündinud täna vajadusele perekondlikus eelarves struktuurne tasakaal säilitada, ütleb majandusajakirjanik Erik Aru.

Eelarve struktuurne tasakaal tähendab sisuliselt seda, et ajutiselt võid küll kulutada rohkem kui teenid, ent keskpikas vaates peaks selleks perioodiks kas olema varem kogutud varusid või tuleb sellel ajal võetud võlg hiljem tagasi maksta. Nagu elu ikka käib.

Eeskätt käib niimoodi just lihtinimese elu, sest temal on võimalusi struktuursest tasakaalust mööda hiilida omajagu vähem kui riigil.

Korralik riik saab igasuguseid võlakirju välja anda, et vanu võlgu tasuda, kui neid just liiga palju pole kogunenud. “Liiga palju” on suhteliselt veniv mõiste, ent riiki, mille võlakoorem ületab SKP suuruse (ehk siis laias laastus kahe aasta riigieelarve) hakatakse juba veidi kummaliselt piidlema.

Lihtinimene, kes tahab oma sissetulekutest märksa suuremat laenu saada, peab aga midagi püsivat panti panema, tavaliselt kinnisvara. Nii ongi iseäranis mõistlik see, kes raha säästab, et seda kitsamatel aegadel kasutada – ehk käitub vastutsükliliselt.

Üks vanemaid lugusid eelarve vastutsüklilusest ja struktuursest tasakaalust pärineb Vanast Testamendist, kus Joosep soovitab vaaraol seitsmel heal aastal viiendik vilja kõrvale panna, et seda seitsmel nälja-aastal kasutada.

Ilmselt ei üllata suurt kedagi see, et märkimisväärne osa loomeinimesi oma rahaasju nii heaperemehelikult ajada ei suuda.

Maailm peab terve hulga kirjandusteoste eest olema tänulik sellele, et nende autorid, teiste seas Alexandre Dumas ja Honoré de Balzac olid pidevalt rahahädas ning pidid oma eelarve struktuurse tasakaalu säilitamiseks (loe: võlgade maksmiseks) pidevalt uusi romaane vorpima.

Ka Charles Dickensi viljakus oli ilmselt vähemalt osaliselt tingitud lapsepõlvetraumast, kui tema isa läks võlavanglasse ja ta ise pidi kooli pooleli jätma ning saapaviksijana tööle minema. Hirm vaesumise ees saatis teda terve elu.

Üks kuulus kirjamees, Nobeli kirjanduspreemia pälvinud, ent ka Briti peaministrina tuntud Winston Churchill oma perekondliku eelarvega struktuursesse tasakaalu tegelikult ei jõudnudki.

Hertsogi pojapojana armastas ta elada oma aja aristokraatide moel, kanda siidsärke ja juua kallist šampanjat, pidada lisaks suurele majale Londoni kesklinnas ka 30-hektarilise pargiga maaresidentsi Chartwelli.

Kuna poliitiku palgatase seda ei lubanud, oli Churchill pidevalt sunnitud kirjutama erinevaid ajaloolisi ja autobiograafilisi teoseid. Ta suutis oma aja kohta hiiglaslikud avansid ja honorarid mõnikord läbi lüüa juba enne kui ükski sõna paberile oli saanud.

Korduvalt tasusid tema võlgu rikkad sõbrad, kes näiteks 1945. aastal tegid korjanduse, et fond National Trust ostaks Chartwelli, kui Churchill ei jaksanud seda ülal pidada.
Praeguse aja poliitiku sellisele eluviisile vaataksid britid ilmselt üsna viltu. Ükskõiksust elu rahalise poole vastu peab nii mõnigi aristokraatlike maneeride üheks osaks, kuid meie maailmas valitseb kodanlik ellusuhtumine, mis idealiseerib struktuurset tasakaalu nii riigi kui ka pere tasemel.