Kas oled end tabanud mõttelt “Mis on mul veel puudu?” Või ehk käid kauplusest kauplusesse, sihitult, justkui otsides midagi, ilma et sa teaksid, mis see tegelikult on?
Või passib su keeleotsas see miski, mida vaja, mis ootab vaid väljaütlemist ja seejärel poodi tormamist?
Mõtteharjutus aitab lõpetada eneseväljanduslikku ostlemist
Minul ei ole nimekirja toodetest, mida mul veel vaja osta on. Kunagi oli, ent enam mitte. Miks? Sest ma mõistsin, et nimekirja tegemine ja sealt asjade mahakriipsutamine ei tee mind õnnelikuks, rahulda minu ostuhimu ega ausalt öeldes aita ka raha planeerida.
Panin hoopistükkis tähele vastupidist olukorda – ma raiskasin ebavajalikult palju raha asjadele, mida mul vaja ei olnud ning tekitasin endale lisakohustusi. Miks? Sest ma keskendusin nimekirja täiendamisele ja selle haldamisele, jättes tähelepanuta küsida enda käest, mida mul on tegelikult vaja.
Kas see toode, mis nimekirja kolm nädalat tagasi lisatud sai, on endiselt veel ihaldusväärne ja vajalik? Kas ma saan ilma selleta ka hakkama? Viimased kolm nädalat ju olen saanud…
Selle asemel, et hoida oma telefoni märkmetes või rahakoti vahel nimekirja asjadest, mida mul vaja osta on, olen ma viimase aasta hoopistükkis pidanud nimekirja asjadest, mida ma enam ei osta.
Tegu on väikese mõtteharjutusega, mis on mul aidanud vaadata otsa oma tarbimismustritele ning -illusioonidele ning käituda vastavalt. Lõpetada eneseväljanduslik ostlemine, leida elurõõmu mujalt kui poest.
Asjad, mida ma enam ei osta:
- kalendermärkmikud
- salvrätikud
- nakkekile
- pidulikud riided
- pudelivesi
- ühekordsed nõud (joogikõrred, topsid, taldrikud, noad-kahvlid-lusikad)
- küünelakk
- küünelaki eemaldaja
- patareid
- jõusaali tellimus
- ühekordsed küüneviilid
- ühekordsed vatipadjad
- ühekordsed kõrvatikud
- küünlad
- valged sokid
- õhukesed sukad
- t-särgid
- deodorant
- ühekordsed raseerijad
- raseerimisvaht
- maniküür ja pediküür
- eriline pesu
- naiste hügieenitooted
- närimiskumm
- reisikosmeetika
- suur enamik kosmeetikatoodetest
- juuksevärv
- juukselakk
- juuksegeel
- ühekordne vannimüts
- kilekotid
- prügikotid
- ühekordsed puuviljakotid
- läätsed
- läätsevedelik
- ristsõnad
- sudokud
- ajakirjad
- kõnekaardid
- ilutulestik
Eesmärk on lihtsustada oma elu
Praktiseerides nullkulu elustiili tahan ma elada võimalikult keskkonnasõbralikku elustiili. See tähendab seda, et minu tarbeasjad olgu multifunktsionaalsed, kergesti hooldatavad, keskkonnasõbralikud, kvaliteetsed kui ka minimalistlikud.
Tahan, et ma omaksin tooteid, mis aitavad mul elada täisväärtuslikku ja tervislikku elu, aga et need ei defineeriks mind, ei muutuks piiravaks ja ei hoiaks mind pidevas tarbimisrõõmus.
Lisan oma “Asjad, mida ma enam ei osta” nimekirja asju, mille puhul ma olen leidnud parema alternatiivi või olen õppinud olema neist mittesõltuv. Näiteks prügikotte ma koju ei osta, sest ma ei tekita olmeprügi.
Või näiteks see, et ma olen otsustanud oma küüntel olla ilusad oma loomulikus kujus, mistõttu ei osta ma enam küünelakke, küünelaki eemaldajat, vatipatju. Varem olin ka suur kalendermärkmike austaja, paar aastat tagasi otsustasin ma aga hoopiski treenida oma mälu ja muuta oma seljakott ühe märkmiku võrra kergemaks.
Panin nimelt tähele, et kalendermärkmike igapäevane täitmine ei muuda mind produktiivsemaks, vaid hoopiski pidurdab seda, kuna panustan suure energia päeva planeerimisse, mitte selle toimingute teostamisse.
Nullkulu ehk kuluta poes käies vähem
Inglisekeelse mõiste zero waste tõlge nullkulu viitab jääkide ja jäätmete asemel kokkuhoitavale rahale. Raha ja keskkond käivad igati käsikäes ning raha on väga hea meede keskkonnasõbralikkuse mõõtmiseks. Nimelt mitmed uuringud väidavad, et kõige väikesema ökoloogilise jalajäljega inimesed on väikese sissetulekuga ja kes tarbivad vähe.
Huvitaval kombel aga arenenud maade kodanikud, kes arvavad ent olevat keskkonnasõbralikud tarbijad, seda tegelikult ei ole. Leidub rohetarbijaid, kelle ökoloogiline jalajälg on mitmeid kordi suurem inimesest, kes üldse ei hooli oma käitumisest tulenevatest keskkonnamõjudest.
Selgub, et elatustase paneb asjad efektiivsemalt paika, kui inimeste endi südametunnistus ja püüdlused. Seega mida teha, et olla keskkonnasõbralik? Luba endale vähem.
Minu jaoks on nullkulu ehk zero waste elustiili üks oluline aspekt raha, sest selle läbi saab efektiivselt mõõta oma ökoloogilist jalajälge. Nimelt sissetuleku suurus ning ökoloogiline jalajälg on omavahel vastavuses.
Seda nii üksikisiku puhul kui ka riikide näitel. Hea majanduslik seis ja sellest tulenevad igapäevamugavused panustavad keskkonnakahjudesse. Ehket mida kõrgem palk, seda suurem heaolutase ning ressursikulukast tarbimisest suurenenud ökoloogiline jalajälg.
