Tahan, et ma omaksin tooteid, mis aitavad mul elada täisväärtuslikku ja tervislikku elu, aga et need ei defineeriks mind, ei muutuks piiravaks ja ei hoiaks mind pidevas tarbimisrõõmus.
Lisan oma “Asjad, mida ma enam ei osta” nimekirja asju, mille puhul ma olen leidnud parema alternatiivi või olen õppinud olema neist mittesõltuv. Näiteks prügikotte ma koju ei osta, sest ma ei tekita olmeprügi.
Või näiteks see, et ma olen otsustanud oma küüntel olla ilusad oma loomulikus kujus, mistõttu ei osta ma enam küünelakke, küünelaki eemaldajat, vatipatju. Varem olin ka suur kalendermärkmike austaja, paar aastat tagasi otsustasin ma aga hoopiski treenida oma mälu ja muuta oma seljakott ühe märkmiku võrra kergemaks.
Panin nimelt tähele, et kalendermärkmike igapäevane täitmine ei muuda mind produktiivsemaks, vaid hoopiski pidurdab seda, kuna panustan suure energia päeva planeerimisse, mitte selle toimingute teostamisse.
Nullkulu ehk kuluta poes käies vähem
Inglisekeelse mõiste zero waste tõlge nullkulu viitab jääkide ja jäätmete asemel kokkuhoitavale rahale. Raha ja keskkond käivad igati käsikäes ning raha on väga hea meede keskkonnasõbralikkuse mõõtmiseks. Nimelt mitmed uuringud väidavad, et kõige väikesema ökoloogilise jalajäljega inimesed on väikese sissetulekuga ja kes tarbivad vähe.
Huvitaval kombel aga arenenud maade kodanikud, kes arvavad ent olevat keskkonnasõbralikud tarbijad, seda tegelikult ei ole. Leidub rohetarbijaid, kelle ökoloogiline jalajälg on mitmeid kordi suurem inimesest, kes üldse ei hooli oma käitumisest tulenevatest keskkonnamõjudest.
