Nullkulu on mõtteviis, disainiprintsiip ja elufilosoofia, mille eesmärk on kaotada globaalsel tasandil prügi kui sellise kontseptsioon. Nullkulu tugineb viiele põhimõttele: keeldu, vähenda, kasuta uuesti, ümbertöötle ja komposteeri.
Piltlikult öeldes tähendab nullkulu jälgedeta elu. Sündigu siia maapeale üks inimene või tulgu turule uus toode, lahkuma peab ta või see nii, et sellest märki maha ei jää.
Zero waste kui disainiprintsiip on olnud kasutuses juba aastakümneid. Michael Braungart ja William McDonough tutvustasid seda hällist hällini mõiste all kahetuhandate alguses. Euroopa Liit avaldas oma ringmajanduse loomise tegevuskava aastal 2015, ent reaalseid tooteid, mis nullkulu tingimustele vastaksid, tuleb Eestist tikutulega otsida. Selliseid tooteid lihtsalt ei ole veel.
Kõnni jälgi jätmata
Kuigi, tuleb tunnistada, et mõned üksikud näited on. Nullkulu kontseptsiooni tutvustades olen ma alati toonud eeskujuks Eesti firma Pillirookõrs, kes toodab nagu nende nimigi ütleb pilliroost kõrsi.
Eelmisel aastal pärjati firma ka Eesti Disainiauhindade konkursil BRUNO tootedisaini auhinnaga, kuna nende toode vastab omadustele, mis teeb temast nullkulu toote ja passib seeläbi hästi ringmajandussse.
Tänase seisuga aga saan ma nullkulust rääkides tuua eeskujuks ka KIRA, mis on verivärske Eesti jalanõubränd. Kaks noort inspireerivat naist, Sirli Sõrmus-Ratasepp ja Liis Hainla, on võtnud ette ning loonud lahedad jalanõud. Nende moto, “Kõnni jälgi jätmata”, võtab väga hästi kokku nullkulu olemuse.
Made in Estonia – lause, mida naljalt ei kohta
Tegu on Tartus, Samelini tehases, toodetud naistejalanõudega, milles on kasutatud taaskasutataud puuvilla ja plastpudelitest valmistatud vilti. Lisaks on kingade tallad tehtud ümbertöödeldud autorehvidest.
Ent see pole veel kõik – KIRA töötab closed loop printsiibil, mis tähendab seda, et firma ootab oma vanu tooteid tarbijatelt tagasi. Ettevõte parandab vanad jalanõud ning annetab need heategevusse, mida aga parandada ei ole võimalik, see läheb omakorda ümbertöötlusesse. Kohusetundlik klient saab selle peale 10% allahindlust tulevaselt jalanõupaarilt.
KIRA tegijad väärivad kindlasti au ja kiitust. Oma toote loomisprotsessist räägivad nad toote esmakordsel esitlusel, kuidas nende endi igapäevane probleem leida keskkonnasõbralikke ja kvaliteetseid baleriinakingi, oli kogu protsessi tõukejõuks. Säärane “kus viga näed laita, seal tule ja aita” pealehakkamine on igati inspireeriv ning kõlab kui iga eduloo algus.
Ökotarbija on heal sotsiaalmajanduslikus positsioonis noor naine
Terav silm paneb aga tähele, et KIRA sihtrühm on sama nägu kui nende loojadki – noored kõrgharidusega naised, kel on keskmisest kõrgem sissetulek.
Siinkohal räägime me klassikalisest ökotarbija stereotüübist, mis annab meile märku, et tegu ei ole veel tootega, mis masse hullutaks. Eriti veel ei lähe see peale 60ndates eluaastates vene keelt emakeelena kõnelevale mehele Narva-Jõesuust.
Miks? Sest tema on kõige suurema tõenäosusega sihtrühm, kelle jaoks keskkonnateemad ei ole päevakajalised ning kes ei leiaks, et tema vaated peaksid realiseeruma säärases eneseväljenduslikus tarbimises nagu seda KIRA klient teeb.
Milliseid tooteid me vajame?
Inimeste ökoloogilise jalajälje vähendamiseks on olulisel kohal teadmised ja väärtused, ent kõige tähtsam on panustada ühiskonda kui tervikusse. Rohetarbijaid ei tohiks ettevõtted ega nende poolt pakutavad tooted-teenused isoleerida muust ühiskonnast ega võtta neid kui kliente, kes on harrastavad enesetäienduslikku tarbimist.
Ringmajanduse poole liikuv ühiskond vajab mittesäästvate ja säästvate tarbijate lõimumist, sest täna on näha, kuidas inimese ökoloogilise jalajälje paneb paika tema sissetuleku suurus.
