Möödunud aasta lõpus tõsteti šampanjaklaase ja tähistati kahe aastakümne möödumist ühisvaluuta euro loomisest. Ühtlasi oldi varem juba teatatud, et Euroopa Keskpanga (ECB) rahatrükiprogramm saab (uue) aasta algusest läbi.

Need mõlemad paistavad justkui pidulike sündmustena ning kõlbaks nagu klaase kõlistada küll? Minu arvates võiks euroga seoses igasuguse tähistamisega piiri pidada, sest nii euro ise kui rahatrükk ei ole projektid, mida oleks võimalik õnnestunuteks lugeda.

Ma saan ka aru, et selline seisukoht on veidi ketserlik, kuid ma kinnitan: nende hulgas, kes peavad igapäevaselt finantsturgudega kokku puutuma, on sageli ka oluliselt karmimaid hinnanguid.

Lisaks ei saa ma ka hästi aru, kust pärineb lähenemine, et mõni projekt peaks olema kriitikast vabastatud? Ilma kriitikata ei ole probleemseid kohti võimalik identifitseerida ning seega ka mitte paranda.

Euro kui siiani poolik projekt

Euro suurim edu seisneb selles, et ta on alles! Kui me aga vähegi hakkame vaatama, kuidas see säilimine saavutatud on, leiame teekonnalt ohtralt kaootilisi improvisatsioone ja varasematesse (näpuga järge pidades täitmiseks mõeldud) majandus- ja rahapoliitiliste reeglitesse pehmelt öeldes väga paindlikku lähenemist.

Kriisi käigus on muidugi ka euro puudusi kõrvaldatud, kuid olukorras, kus problemaatika (ja oht!) pole enam nii vahetu, on ka tahe puuduste kõrvaldamiseks vähenenud. Kui te arvate, et tegu on asjatult vahu üles kloppimisega, siis aastal 2011 ütles Euroopa Komisjonis majandusteemade eest vastutav Olli Rehn, et euro päästmiseks on aega 10 päeva.

Samamoodi vaieldi rahatrüki võimalikkuse üle ning esines väiteid, et see ei ole Euroopas võimalik. Samal ajal andsid finantsturud juba selgelt mõista, et ilma selleta võib euro ja Euroala lagunemine olla kaootiline ja kontrollimatu.

Täna on euro puhul tegemist projektiga, mis on lihtsalt ja selgelt pooleli. Kunagistel ühisvaluuta suhtes skeptilistel häältel oli tuline õigus väites, et kui eri tootlikkusega majandused suruda ilma selgelt sätestatud ülekandemehhanismideta ühte valuutaruumi, tekivad pinged ja probleemid.

Probleemid olid ette teada

Kreekal ja Saksamaal sama valuuta? Samad intressimäärad? Sakslastel võimetus ohjata oma suurimat hirmu – inflatsiooni. Kreeklastel võimetus lasta pinget välja läbi valuutakursi. See, et sellest tuleb pahandus, oli teada juba siis, kui eurot loodi. Päriselt oli.

Hästi toimiva ühisvaluuta taustal peaks olema fiskaalunioon (ehk mainitud ülekandemehhanism). Ühised maksud. Ühine eelarve. Fiskaaluniooni taustal peab riikide liidu asemel liitriik. Ma pole kindel, et see oleks praegu poliitiliselt teostatav.

Samuti pole ma kindel, et mõne järgneva suurema pahanduse käigus tekiks surve fiskaaluniooni tekkimise suunas. Enamasti pahandused tekivad pigem kaost ja killustatust kui korrastatuse kasvu.

Mõeldes ka meile siin Eestis, on ilmselt vähe neid, kes tuleks sirge näoga liitriigi eelistest rääkima. Tehnokraatlikult vaadeldes on fiskaalunioon ja liitriik lahendus rahaliidu (EMU) korralikuks toimimiseks. Neid inimesi, kes elu ainult tehnokraatlikult vaatavad, on siiski vähemus.

Rahatrükk suurema ebaõnnestumise sümptom

Rahatrüki edukusega on sarnane olukord nagu euro edukusega. Suurim saavutus on see, et Euro on alles. Selleks on pidanud süsteemi paiskama 2,6 triljonit “uut” eurot. (Lubage siinkohal meenutada, et näiteks miljard sekundit on ligi 32 aastat ja triljon sekundit ligi 32 000 aastat.).

Teiseks suureks saavutuseks on see, et majandus siiski justkui enam-vähem toimib ning meil siin Euroala perifeerias on oma majanduse eripärade tõttu õnnestunud tõesti veidi paksemat suppi keeta.

Samas veelgi sügavamale vaadates paneb kogu rahatrükiga seonduv sügavalt ohkama. Esiteks sellepärast, et rahatrükiga mindi parandama probleemi, mida rahatrükk otseselt paranda ei saa.

Siin ei saa süüdistada keskpanka, kes sisuliselt riigid täbarast olukorrast veidi paremasse, kuid siiski täbarasse olukorda aitas. Seda lihtsalt sellepärast, et ega keskpank pole see, kes valitsuse kulutused lakke on ajanud ja pidevalt muudkui stimuleerinud ja stimuleerinud.

Euroopa Liidus läheb umbes pool SKTst valitsuse kulutusteks. (USAs kolmandik ning sellest on suur osa veel kaitse-eelarve, millega suurest osas maailmas korda peetakse.)

Segane pulmakorraldus

Euroopalik majandusmudel, kus riik on igas pulmas peigmees (sageli ka pruut) ning igal matusel kadunuke ning võtab selle teostamiseks laenu, oli end lihtsalt ammendanud. Rahatrükk oli hädaabinõu mitte lahendus.

Rahatrükk oleks teatud mõttes lahendus siis, kui probleemiks on likviidsus, mitte aga aastakümnete pikkune vildakas majandusmudel. Seda naljakam on kuvand teatud uhkusest, mis on seotud Euroopa edukusega.

Mul on kohutavalt raske lugeda edukaks mingit majanduspiirkonda (ka pärast rahatrükki), kus tööpuudus on ca 8% juures. Noorte tööpuudus aga ca 15%.

Kui minna üksikuid riike uurima, siis on võimalik sealt leida sarnases kontekstis numbreid, mis selgitavad päris hästi, miks läbi täiesti demokraatlike protsesside on kohati võimule tulnud senisest selgelt värvikamad tegelased.

Samuti tekitab muret see, et hapuvõitu laenude osakaal pangasüsteemis on võrreldes USA ja Jaapaniga enam kui kolmekordne. Või see, et liigsest avaliku sektori laenukoormast tingitud kriiski järel on defitsiitne kulutamine veelgi kasvanud.

Euroalal on piisavalt riike, kes ei tuleks intressimäärade tõusuga lihtsalt toime ning need samad riigid esitavad üleskutseid riiklike kulutuste kasvuks ning edasiseks defitsiitseks kulutamiseks. See kõik toimub keskkonnas, kus süsteemi on juba päästetud ülimadalate intresside ja rahatrükiga.

Rahatrüki lõpp ei tähenda seda, et midagi oleks korras

Seega võib julgelt öelda, et rahatrüki lõpp ei tähenda seda, et midagi oleks korras. Ei tähenda ka seda et Euroopa (Euroala) oleks taas tagasi faasis, mida oleks võimalik kokku võtta kui business as usual.

Euroopa on parim võimalik näide (valitsuse) pideval sekkumisel põhineva mudeli läbikukkumisest. Sellist mudelit tavatsetakse nimetada “kapitalismi pehmendamiseks” ning sellest räägib teile täna iga intellektuaal.

Tõenäoliselt räägib ka siis, kui mõni eelkirjeldatud pingetest realiseeruma peaks. Tõenäoliselt ajab ta selle kõik turumajanduse kaela. Nii me saamegi olukorra, kus pideva sekkumise tekitatud moonutused nõuavad üha suuremaid sekkumisi ning seda nõuavad pealtnäha täitsa mõtlemisvõimelised inimesed.

Puhtteoreetiliselt tuleks läbi viia kasvusõbralikke reforme, olla kapitali meelitamise kontekstis ülimalt sõbralikud ning alandada makse. Mina ei näe, et Euroopas suudetaks mõtteviisi muuta, et rikkuse loomise masin taaskäivitada.

Seni kuni ettevõtlikkus on midagi kahtlast ning lahendusena nähakse seda, et riik peab kulutama ja muudkui turumajandust “pehmendama”, ei ole me pikas perspektiivis päris kindlalt teel heaolu paranemise suunas.