Uudis

Reio Vare krüptovaluutadest: Kümned tuhanded lambad ei aimagi, kus farmer nende raha eest Bentley’ga sõidab

Krüptorahavaldkond tõmbab Reio Vare sõnul ligi kolme tüüpi tegelasi, kellest kaks on ohutud. Foto: Kalle Veesaar

Raha + esoteerika + vähene regulatsioon = täiuslik kokteil pettusteks ja rahapesuks

Olen varem kirjutanud sellest, miks krüptovaluutad on tavainimese seisukohalt mõttetud. Siin loos aga räägin sellest, miks nad on ohtlikud pettuste ja rahapesu vaatevinklist.

Hiljuti on meediast läbi käinud kaks uudist – Eestis on üle 500 ettevõtte, kes tegelevad krüptovaradega ja Finantsinspektsioon on indikeerinud, et karmistavad veelgi krüptovaradega seotud regulatsiooni.

Esimene peaks igas finantsregulaatoris häirekellad tööle panema ja teine näitab, et õnneks ongi pannud.

Miks nii palju ettevõtteid nii kitsas ja esoteerilises valdkonnas?

Valdkonna entusiastid ilmselt osutaksid krüptovaluutade kui revolutsioonilise, plahvatuslikus kasvufaasis, majandusharu varajasele arenguetapile, kus paljud üritavadki oma lipukest maasse lüüa. Tulevikutehnoloogia, revolutsioon ja muud popid sildid.

Skeptiku jaoks tundub enesestmõistetav, et tegelikkuses tõmbab see valdkond ligi väga spetsiifilisi tüüpe. Laias laastus on neid kolm:

  • Tõsiusklikud krüptoentusiastid, keda on kaduvväike osa. Peamiselt on tegu idealistidega, kes tõesti usuvad, mida jutlustavad. Isegi, kui nad eksivad, on tegu ohutu seltskonnaga.
  • Oportunistid, kes mõistavad, et “krüpto” silt ettevõtte küljes tõmbab tähelepanu ja lihtsustab sooja õhu võngutamise abil investorite ja klientide leidmist. Tihti veenavad ennast, et usuvad, mida räägivad. “Krüpto” ettevõtte tegevuses on kui eriti läikiv nööp muus osas keskpärase ülikonna küljes. Enamasti ohutu, kuna eesmärk on eelkõige ennast nähtavaks teha ja tähelepanu köita.
  • Lihtsalt petturid, kes on aru saanud, et petuskeeme on palju lihtsam läbi viia, kui valdkond on ülemüstifitseeritud ja alareguleeritud. Need on ka peamine ohu allikas rahapesu ja petuskeemide kontekstis. Ja nendest on allpool juttu.

Miks krüptovarade vallas on rahapesu ja pettuste risk eriti suur?

Kui regulatsioone ei eksisteeriks, oleks kõige lihtsam inimesi petta ja ka pettusega teenitud raha pesta finantsvaldkonnas.

Investeerimisskeemid, -pettused ja raha musta auku kadumine on kõikjal olnud probleem, kus seadused ja ühiskonna küpsus pole piisaval tasemel olnud.

Seetõttu on see sektor peaaegu igal pool väga rangelt reguleeritud ja pideva järelvalve all. Mõnikord liialt ja ka normaalset ettevõtlust takistavalt, aga siiski ülla eesmärgi nimel – et vähendada pettuse ja rahapesu riski.

Krüptovaluutad on seevastu on pea kõikjal kas üldse reguleerimata või ülimalt vähe reguleeritud, võrreldes traditsioonilise finants- ja investeerimismaailmaga.

Tulemuseks on see, et kui ettevõte tahab emiteerida traditsioonilisi väärtpabereid või vahendada pärisrahas makseid, peab ta hüppama läbi saja rõnga ja tõestama korduvalt, et pole kaamel.

Aga kui keegi korraldab ICO (Initial Coin Offering), mis oma iseloomult on peaaegu alati väärtpaberite pakkumise iseloomuga, pole väga tihti vaja mitte kellelegi mitte midagi tõestada. Piisab ilusast jutust, vingest presentatsioonist ja rahakotirauad avanevad.

Sarnases olukorras, kui see ettevõtja müüb asja, mille nimi on token, on kõik korras. Kui ta nimetaks seda token’it õige nimega ehk (küll ülimalt spekulatiivseks ja kaheldava väärtusega, kuid siiski) väärtpaberiks, läheks see ettevõtja USA-s päriselt vangi ja Eestis tingimisi.

Seega on krüptovaluutade valdkonna alareguleeritus loonud viljaka pinnase kogu maailma sulleritele, et teostada investeerimispettusi. Seda näitab:

  • Massiline kogus miljonitesse ja kümnetesse miljonitesse dollaritesse ulatuvate mahtudega ICOsid üle maailma. Nendest on täiesti kindlalt oluline osa selge pettus ja ülejäänud valdavalt lõpuks ebaõnnestuvad riskiprojektid, kuhu jaeinvestorit ei lastaks iial ligi, kui neid käsitletaks IPOdena, mida nad pea alati on.
  • Eriti võigaste libedike avastus, et täiusliku pettuse jaoks pole paremat kui kombineerida üks eriti nõme müügimeetod – võrkturundus – väärtusetu, kuid veel reguleerimata vara – krüptovaluuta – müügiga. Sellised tüübid ei müü isegi “päris” krüptovarasid, vaid lihtsalt kühveldavad kõlavate valede saatel raha oma tasku. Tulemuseks on täiuslik Metsik Lääs koos JOKK-lõpptulemusega. Need tüübid käivad ja broneerivad hotellide konverentsisaale, et müüa lollidele võrkturunduse mula saatel väärtusetut sodi. Kõik need, kes orki läksid, on oma rahast ilma, jäädavalt. Aga pole põhjust muretseda, teie raha finantseerib kellegi ilusat elu kusagil kaugel maal. Vormiliselt on kõik korrektne – ise soovisid osta “krüptovaluutat”.

Nagu oleks 1991. aasta Ida-Euroopas, aga seekord pea kogu maailmas ja korraga. Iga mees saab oma MMM Investi (1990ndatel Venemaal tegutsenud maailma suuremaid püramiidskeeme) teha, seaduslikult.

Ja vangi ei lähe keegi, kuni valdkond on jätkuvalt sisuliselt reguleerimata. Kümned tuhanded lambad ei aimagi, kus täpselt farmer nende raha eest Bentley’ga sõidab.

Miinimumprogramm, millele seadusandja peaks mõtlema:

Krüptovaldkonna ettevõtete tegevust pole vaja piirata, kuni nad avalikkuselt raha ei kaasa. Kui kaasavad, tuleb ICOsid kohelda kui harilikku väärtpaberipakkumist koos kõigi kaasnevate nõuetega.

Ainult sel viisil on võimalik see petturitest kubisev valdkond parketikõlbulikuks teha.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.