Suve lõpp on Tallinn üüriturul kõige kiirem aeg, sest puhkused saavad läbi ja nii üliõpilased kui tööinimesed tahavad talveks linna sooja korterisse elama asuda. Seepärast peab korteri leidmiseks tublisti pingutama ning väga pikalt mõelda ei maksa, kui miski meeldib, tasub seda kohe öelda. Üle nädala aja ei oota ükski korter ja paremad palad lähevad ära tundidega.
Kõva konkurentsi tõttu levivad linnapeal hirmujutud selle kohta, mida kõike ühelt üüriliselt enne võtmete saamist küsitakse, alates laste arvust ja lõpetades koristusharjumustega. Seepärast käisin eksperimendi korras Tallinnas endale üürikorterit otsimas, jättes kõik enda juures enam-vähem samaks.
Mul on 2 last, kes veel koolis ei jäi ning nende olemasolu tunnistasin ma ka kõigile maakleritele ja korteriomanikele. Kassi ja merisead vaikisin aga maha, sest siis poleks ma ilmselt ühtegi elamist näinud. Lemmikloomad teadupärast ajavad karva, kraabivad ja närivad ning võivad mööbli ja seinad hoobilt tuksi keerata. Enam-vähem sama kardetakse ka välismaalaste, ehitajate ja väikelaste puhul.
Kui tegemist on aga ontliku keskealise naisterahvaga, kel juuksed kammitud ja küünealused puhtad, siis ei ole korteri leidmine väga keeruline. Eriti hea, kui ta ka lapsi poleks, kuid sellest annab mööda vaadata.
Kahetoaline korter Mustamäel, üür 450 eurot
Alustasin oma retke hommikul Mustamäelt Vilde teelt, kus oli pakkuda 2-toaline korter. Juba esimese helistamise peale lõi maakleril silm särama, sest tegemist oli esimese kohalikuga, kes selle korteri vastu huvi tundis.
Teadupärast on Mustamäel Tehnikaülikool ning seal õpib väga kirju seltskond ja korteri omanik pigem neile oma elamist rentida ei tahaks. Sain aru, et venelased ja jaapanlased pääsevad veel jutule, India, Hiina, Pakistani ja Aafrika päritolu üürnikud aga paraku mitte. Samuti ei pääse esimesest filtrist läbi need, kes tahavad elamisse kaasa võtta mõne lemmiklooma.
See korter oli enam-vähem ära lubatud ühele Venemaalt pärit doktorandile, kuid allkirju polnud veel all ning maakler arvas, et Eesti perekond sobiks omanikule veel rohkem. Üürituru teemadel juttu puhudes rääkis ta veel, et seis on pinev ning ühe Kalamaja korteri üürile andmine käis elavas järjekorras, kus omanik kõigi huvilistega vestlusi läbi viis, et parimat kandidaati välja selgitada.
Ka minu laste suhtes oli maakler veidi umbusklik, sest nad on vanuses, kus võib juhtuda, et väikese inimese loometuhin jõuab puhastele valgetele seintele. (Selles osas on tal ka muidugi õigus, sest seinad meie peaaegu et renoveeritud majas on täis juba plastiliini, lima ja akvarelliplekke)
2-toaline korter Uue Maailma asumis, 550 eurot kuu
Selles elamises olid lapsed teretulnud, maakler teadis rääkida, et ka korteri omanik on 2 lapse ema ning kindlasti ei keela ta elamist peredele. “Uskumatu, et on inimesi, kes lapsi oma korterisse üüriliseks ei taha,” arvas ka maakler.
Selle korteri puhul oleks isegi lemmikloomade osas olnud võimalik kokkulepe saavutada. Jõudsime maakleriga ka järeldusele, et perekond on igatahes parem üüriline kui mitu juhututtavat, kest majanduslikelt põhjustel on sunnitud koos elama.
Kui ma oleksin päriselt korterit otsinud, siis oleksin otsuse teinud ilmselt selle variandi kasuks, sest elamine oli Tallinna kesklinnas, vaikses kohas ja lasteaed oli ka samas majas.
Sain maaklerilt meilile ka ankeedi, kus tuli vastata paarile lihtsale küsimustele ning ausalt öeldes kartsin midagi põhjalikumat. Enda kohta tuli aga ära märkida nimi, vanus, kontaktandmed, töökoht, hobid ja eelmise üürileandja kontaktid.
3-toaline korter Järveotsa teel, üür 545 eurot
See korter ootab senini üürilisi, kuna eelmistel huvilistel on olnud koduloomad. Lapsed olid aga väga oodatud. Pererahvas elas enne ise korteris sees, kuid ehitas nüüd maja ja plaanid endise kodu välja üürida. “Tavaline perekond on kindlasti parem variant kui perekond ehitajaid, kus on 5 meest,” arvas maakler.
Kuigi ka ehitajad peavad kusagil elama ja seepärast on korteriomanikke, kes ongi just ehitajatele spetsialiseerunud ja üürivad neile välja veidi vähem korras kortereid turuhinnast suts kõrgema summa eest.
Selle elamise puhul üürnike valikul väga suuri nõudmisi ei olnud kui just googeldades midagi pööraselt negatiivselt välja ei tule.
2-toaline korter Õismäe teel, üür 500 eurot
Enne, kui ma korterit vaatama jõudsin, pidin vastama küsimustele, kui palju elanikke korteris olema hakkab? Mis tööd ma teen? Miks tahan senisest elukohast lahkuda?
Tegelikult oli see korter juba Ukrainast pärit Maxima müüjatele soolas, aga kui ma väga kiiresti oma jah- sõna annaksin, siis oleks ka lootust. Jutt jäi, et kui ma ma selleks loa annan, siis tehakse mulle ka taustauuring. See tähendab, et vaadatakse, kas on maksmata arveid või muud kahtlast.
Kus ja mida täpselt uuritakse, korteri omanik mulle ei avaldanud ning see kõik tundus väga salapärane. Kunagi kandideerisin tööle kaitseministeeriumi avalike suhete osakonda ning seal viidi läbi sama põhjalik taustauuring.
Omanik lubas, et mõne üksiku maksmata parkimistrahvi pärast veel asi katki ei jää, kuid pidevad probleemid arvete maksmisel võivad küll otsustavaks saada.
Varem olid seal korteris elanud Ukraina ehitajad ning ehitajatega ta enam väga tegemist teha ei tahtnud, sest nood oli toad täis tossutanud ning naabrid kurtsid, et isegi elektripistikutest immitses suitsuhaisu. Pärast ehitajaid tuli korterit renoveerida nii 5 000 euro eest.
Maxima müüjannade suhtes oli omanikul veel lootust, seda enam, et tööjõudu vahendavad ettevõtted lubasid seekord ka lõhutud mööbli ja rikutud seinad ise kinni maksta.
2-toaline korter Liivalaia tänaval, üür 550 eurot
Seda korterit ma vaatama ei jõudnudki, sest vastasin valesti küsimusele, kas mul on lapsi. Maakler arvas, et meil pole mõtet kohtuda.
Maja Nõmmel, üür 400 eurot
Vaatasin igaks juhuks ka seda, mis majade üüriturul toimub ning enamasti on need ikka röögatult kallid ning isegi minu kujuteldav eelarve ei peaks maja üürimisele vastu.
Ootamatult oli Nõmmel aga pakkuda üks maja ka 400 euro eest kuus.
Omanik küsis esiti mitu korda umbuskliku häälega, ega ma vahendaja ei ole. Kui jõudsime arusaamisele, et tahaksin ise maja üürida, siis ta veidi leebus.
Sellega kitsaskohad aga ei piirdunud. Ühest küljest sain aru, et igal inimesel on õigus neid ruume oma äranägemise järgi kasutada, aga samas ametlikult on tegemist bürooruumidega.
Fotodelt vaatas jälle vastu kööginurgaga elutuba ning magamistuba. “Kui olete töötavad inimesed ja koduloomi pole… Kui ka sissekirjutus on olemas, siis sellest probleemi pole,” sain ma aru.
Jäi mulje, et omanikul poleks teoreetiliselt ka minu pere vastu midagi, kuid sügaval südames ihkas ta, et “Tulevad poisid ja teevad firmat.” Ka seda elamist ma vaatama ei jõudnud.
