Majandusajakirjanik Erik Aru mõtiskleb Ikea esinduse Eestisse saabumisega seoses, et inimene on ikka täitsa jabur elukas. Laseb endale müüa pooliku mööblitüki ja pärast on veel jube rahul ka, kui selle suure vaevaga kokku paneb.
Kunagi 1980ndate teisel poolel ilmusid meie kööki valged toolid, mis tuli ise kokku panna ja mida Tallinna Mööblikombinaat valmistas mingile Rootsi ettevõttele – siin neid ei müüdudki. Oli see nüüd Ikea või mõni muu, mine võta kinni. Pigem vist mõni muu.
Igatahes oli mu ema need tutvuse kaudu saanud ja nende jalgu tuli aegajalt pingutada, aga lombakavõitu need lõpuks jäidki. Minule nende jalgade pingutamine rõõmu ei valmistanud ja lõpuks ei viitsinudki seda enam keegi teha. Suurt kasu niikuinii polnud ja vähenegi kasu oli ajutine.
Iisraeli-Ameerika majandusteadlane, biheivioristliku majandusteaduse üks rajajaid Dan Ariely aga räägib oma raamatus „The Upside of Irrationality“, kuidas soetas Ikeast mänguasjade hoidmiseks kummuti.
Uhkus isetegemisest
Kuna juhised kummuti kokkupanemiseks olid veidi segased, pusis ta selle kallal tükk aega ja tundis valmis tüki üle lõpuks suurt uhkust. Pealegi tundus talle, et kummut suhtub ka temasse paremini, kui teised tema kodused mööblitükid.
Ariely teadustöö – ja ka muu maailma kogemus – ongi näidanud, et inimesed suhtuvad ehk liigagi tõsiselt asjadesse, mida nad ise oma kätega teevad.
Kusjuures, ka segasevõitu koostamisjuhistel on siin oma roll mängida. Juhised peaks olema just parajalt segased, et inimesed asja kallal ikka omajagu aega kulutaks, kuid selle lõpuks siiski valmis saaks.
Nimelt tegi Ariely katse, kus ta pani inimesed origamit tegema. No teate, see Jaapani voltimiskunst. Osalejad jagati kolme rühma.
Ühel rühmal olid antud kätte korralikud juhised ja nad said oma asja hõlpsasti valmis. Teiste juhised olid vähe puudulikumad ja neil läks kauem aega. Kolmandate juhised olid aga nii segased, et nad ei saanudki midagi valmis.
Arvatagi olid kõige vähem lõpptulemusega rahul need, kes oma taiest valmis ei saanudki. Kõige rohkem olid aga rahul need, kellel kauem aega läks, aga kes lõpuks siiski asja tehtud said.
Kuidas käituks ratsionaalne inimene?
No ja nüüd võime muidugi küsida, kuidas käituks üks ratsionaalne inimene. Ta võtaks Ikea mööblitüki hinna ja liidaks sellele otsa oma alternatiivkulu.
Ehk siis võtaks oma tunnipalga ja arvutaks välja, palju tulu tal jäi potentsiaalselt saamata sel ajal, kui ta nõutu näoga seisis ühes käes koostejuhend ja teises mingi arusaamatu otstarbega julla, mille ta oleks tol hetkel kõige parema meelega juhendi autorile kuhugi torganud.
Mõistagi oleks ta kõige rohkem rahul siis, kui asja võimalikult siva valmis saaks, et midagi mõistlikumat teha. Sellise asja ostmisest, mille kokkupanemiseks rohkem aega läheb, ta loobuks – ei tasu ära – ja soetaks pigem mõne päris valmis asja.
Muidugi, eestlased on üldiselt nii madalapalgalised, et meie tööjõud ei maksa suurt midagi. Nii et võime rahulikult Ikeast osta, pole meil oma ajaga niikuinii midagi targemat teha.
